Käibemaks juurde FIE oma taskust?

Aastast 2004 kehtima hakanud käibemaksuseaduses on N 44 "Füüsilisest isikust ettevõtja käibemaksuga maksustamise erikord". Seda esimest korda lugedes sai kergendatult ohatud: lõpuks ometi saab FIE korraldada kogu oma arvepidamise kassapõhiselt. See oligi minu teada N 44 eesmärk, aga seaduste sõnastamisega võib kõiksugu ootamatusi ette tulla. Käibemaksuseaduse praegune sõnastus jätab paaris olulises küsimuses tõlgendamisruumi. Ja kui selline võimalus juba kord on, siis seda ka kasutatakse.

Kõige olulisem probleem FIEde käibemaksu juures: kuidas peab hindama seda, kas käive on jõudnud 250 000ni? 2003. aastast võivad kõik FIEd pidada raamatupidamisarvestust kassapõhiselt. See muutus viidi raamatupidamise seadusse sellepärast, et FIEde tulu maksustamine toimub alates 2000. aastast rangelt kassapõhiselt ilma ühegi erandita. Seepärast oleks FIEdele tekkepõhise raamatupidamise kohustus asi iseeneses. Maksuametil on tulu- ja sotsiaalmaksu kontrollides niikuinii vaja tekkepõhine raamatupidamine kassapõhiseks konverteerida.

Käibemaksuseaduse N 11 ütleb, et Eesti-sisene käive tekib kas kauba üleandmisest/teenuse osutamisest või selle eest osalisest/täielikust tasumisest. N 44 osutab hiljem paragrahv 11 sellele osale, mis räägib tasumisest käibe tekkimise hetkena. Nii see FIEde kassapõhise käibemaksuarvestuse võimalus tekibki.

Maksu- ja tolliametis on aga otsustatud käibemaksuseadust tõlgendada nii, et käibe suuruse üle enne käibemaksukohustuslaseks registreerimist peab FIE arvet pidama n-ö tavalisel, raamatupidamise keeli tekkepõhisel meetodil: käive tekib ka teenuse osutamisest või kauba üleandmisest, mitte ainult raha saamisest. Ja siis võib FIE maksukohustuslaseks registreerimisel esitada kohe teatise selle kohta, et edaspidi hakkab ta käibemaksuarvestust pidama kassapõhiselt.

Rahandusministeeriumist öeldi mulle, et selline tõlgendamine on puhas jama, aga maksuametnikud teavad ikka, et nende pool tõlgendatakse seadust nimelt nii ja see on rahandusministeeriumiga kooskõlastatud.

Kodaniku õiguspäraseks ootuseks seaduste rakendamise suhtes nimetatakse tavaliselt küll natuke teistsuguseid asjaolusid. Riigikohus mõtiskleb vajaduse korral ka selle üle, mida seaduseandja mingi seadusega on ära teha tahtnud. Siin on eesmärk selge: et FIE saaks igasugust arvepidamist teha harjumuspäraselt ja lihtsalt - kassapõhiselt!

Paragrahvis 44 kasutatud juriidiliselt korrektne viitamine seaduseparagrahvile 11 ning tolle sõnastus põhjustavad ka teise probleemi. Kui käibele ainult raamatupidamisliku loogikaga läheneda, tekib käibemaksuarvestust kassapõhiselt pidavale ettevõtjale raha laekumisel mingist enne käibemaksukohustuslaseks muutumist tehtud tehingust maksustatav käive, sest toiming ju tehti - raha laekus. Tuleks esitada kliendile uus arve ja sellele käibemaks juurde kirjutada. Praktiliselt peaks ettevõtja käibemaksu taolisel juhul omast taskust juurde maksma. See ei ole aga päris kindlasti käibemaksu olemusega kooskõlas, kuigi vähemasti ühelt ettevõtjalt olla taolisel juhul käibemaks koos viivisega sisse nõutud.

On paratamatu, et kõike seaduse tekstiga juhtuda võivat ei oska keegi ette ennustada. FIEde kassapõhise käibemaksuarvestuse rakendamisega tekkinud probleemid on teada ja need tuleks nüüd kõrvaldada. Parem muidugi seaduse teksti muutes, mitte ametnikele koolitust organiseerides.