Ajaarvamise määrab Marie

Esimene ja täiesti enesestmõistetav valik oli otsus jääda vähemalt poolteiseks-kaheks aastaks lapsega koju. Kümme aastat tagasi sain ma mõnusa kogemuse esimese lapsega koju jäädes ja olen jõudnud veendumusele, et nii on parim lapsele, mulle, perele ja ka äripartneritele.

Ma ei saa teistelt, täies mahus tööle pühendunutelt, oodata minu piiratud võimaluste lõputut mõistmist. See, et ma aitan teha (töö)asju siis, kui ma saan, mitte siis, kui ma pean, annab mulle võimaluse olla toimuvaga kursis. Liigne sekkumine muutub aga teistele peagi mõttetuks pidurdamiseks ja väärtusliku otsustuste-aja kulutamiseks. Saada mulle meil ja ma vastan, kui laps magab, pole just väga veenev kiire tagasiside andmise moodus. Ajaarvamise mõisteks saab enne või pärast lapse uneaega. Seega, võimalik on küll kohtumisaegu kokku leppida, kuid need ei pruugi sugugi paikapidavad olla.

Proovisin viiekuuse Mariega reklaamiagentuuris brändi kontseptsiooni väljatöötamisel pea iganädalastel koosolekutel teistega sammu pidada. Laps toksis lusika või õunaga vastu lauda ja rääkis tähtsa näoga omal moel kaasa. Mulle tundus, et talle meeldis seltskonnas olla, ja mina sain salongiketi arengus kaasa rääkida. Õnneks sai brändiraamat valmis enne, kui Marie jõudis käima hakata, sest roomamise perioodil muutusid koosolekud meile lapsega ümber laua ralliks ja ilmselt segasime ka teiste töötempot.

Sageli ei pea ma ise valikuid tegemagi, minu eest otsustatakse asjad loetud minutite, kui mitte sekunditega. Telekavad võivad plaksutava tädi siluetiga markeerida ükskõik kui hea saate või filmi, uni on see, mis

sunnib mind kõige põnevamal hetkel sukelduma oma maailma sõnumiga - sa ei tea, kui kaua sulle selle une pikkust on antud. Mõnikord võin ju proovida aega ka enda kasuks keerata, näiteks hetkel rõõmsalt mängiva lapse kõrvalt paar olulist telefonikõnet teha, juua tass kohvi. Laps tajub hetkega tähelepanu suundumist muudele (ja tema jaoks täiesti ebaolulistele asjadele) ning juba ta sikutab mind varrukast palvega kohe sülle saada, lohutamatu nutujoru veenvuse tõstmiseks tagavaraks. Valikud lugemislaualt - loen lastega seonduvaid ajakirju suurema mõnuga kui sõnumeid aktsiahinna muutustest.

Veel üks meie pere valik, reisimine. Me ei ole reisimisest loobunud, vaid valime sihtkohti kõige pisemat reisikaaslast arvestades. Tundub, et õigesti, sest lennud Kreetale seitsme- või Rhodosele kümnekuuse lapsega polnud sugugi vähem või rohkem keerulised kui kümneaastase lapsega.

Loodan, et kunagi kauges tulevikus tänavad lapsed mind koos nendega veedetud aja eest rohkem kui konstruktiivsete koosolekute või õnnestunud projektide eest.