Eesti inimene elab kitsamas kodus kui
keskmine lääneeurooplane, lisaks kummitab meie elamuid Nõukogude ajast pärinev
vilets kvaliteet. Eestlasest kitsamalt peavad elama vaid lätlased, leedukad ja
poolakad.
Eesti elu ilmestavad praegu kolm tõsiasja: ehitajaid napib, ehitushinnad kasvavad kiiremini kui 15 protsenti aastas ning igat masti analüütikud jutlustavad kinnisvarakrahhi tulekust.Samas kui me vaatame meie eluasemete olukorda, siis pole tegu mitte ehitusbuumi, vaid ligi kümneaastase vaikelu järel taasalanud ehitustegevusega. Kui võrrelda eestlase eluaseme kvaliteeti muu Euroopa omaga, siis selgub, et meil oleks veel rohkem ja veel kiiremini vaja ehitada uusi kortereid, ridaelamuid ja maju. Kas meie rahakott ja ehitustööstus selle ka välja kannab, on juba omaette küsimus.
Eesti Panga analüütikute Raoul Lättemäe ja Krista Touarti hinnangul on Eesti eluruumide ja elanike suhtarvu järgi Euroopas üsna heal positsioonil. Lättemäe ja Touart kirjutasid Eesti Panga ajakirjas Kroon ja Majandus avaldatud artiklis, et 2006. aasta algul loetles statistikaamet Eestis 633 000 eluruumi.
Samas on Lättemäe ja Touarti hinnangul Eesti probleemiks eluruumide vanus ja suurus.
Eestis on iga elaniku kohta keskmiselt 28 ruutmeetrit eluruumipinda. Seda on mõnevõrra vähem kui vanades Euroopa Liidu riikides (ligi 35–45 m²), kuid uute liikmesriikidega võrreldes on see näitaja veidi üle keskmise.
Euroliidu lahedaimad elutingimused on taanlastel ja norralastel, kel on kasutada ühe inimese kohta keskmiselt umbes 55 ruutmeetrit elamispinda. Rootslastel ja brittidel on kasutada samuti küllaldaselt ruumi ehk ligi 40 ruutmeetrit elaniku kohta.
Seotud lood
Eestis oli 2006. aastal elamispinda elaniku
kohta 30% vähem kui Soomes ja 40% vähem kui Rootsis, selgus Merko Ehituse
juhatuse esimehe Tõnu Toomiku tänasest ettekandest aktsionäride koosolekul.
“Meie naaber on agresiivsem, karta ei tule”
Peaminister Kristen Michal sõnastab 2025. aastaks Eestile kolm eesmärki, mille eest lubab seista: aasta lõpuks on Eesti kaitse hästi kindlustatud, majandus on konkurentsivõimelisem ja bürokraatiavabam ning kasvab, ühiskondlik debatt on lugupidav ja arukas.