Keskkonnaminister esitas õlifondi eelnõu valitsusele otsustamiseks

Keskkonnaministeeriumi hinnangul võiks reostustõrjeks vajaliku raha õlifondi koguda tasuna kas reederitelt või neid esindavatelt laevaagentidelt või terminalidelt. Kui sellised ettepanekud valitsuse heakskiitu ei saa, siis pakub Keskkonnaministeerium võimaluse vajalikud investeeringud teha riigieelarvest.

Õlifondi raha eraldamine riigieelarvest tähendab tasu kogumist maksumaksjatelt. Keskkonnaministeeriumi hinnangul peaks aga õlifondi töö põhimõte lähtuma printsiibist "saastaja maksab“ ehk reostuse kulud tuleks kanda naftatransiidist kasusaajatel.

Seaduse eelnõu esialgses versioonis planeeriti tasu kogumist sadamas tegutsevalt terminalilt ehk siis isikult, kes lastib või lossib laevu naftasaadustega. Nimetatud eelnõu versiooni kooskõlastasid nii majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kui ka siseministeerium. Justiitsministeerium keeldus eelnõu kooskõlastamast, tuues põhjenduseks sadamas tegutsevalt terminalilt tasu kogumise võimalikud vastuolud põhiseadusega.

Järgnevalt koostas keskkonnaministeerium uue versiooni, mille kohaselt tuleks tasu maksta reederil, st isikul, kes laeva kasutab või teda Eesti Vabariigis esindaval laevaagendil. Eelnõu saadeti kooskõlastuseks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ja justiitsministeeriumisse. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium keeldus eelnõu sellisel kujul kooskõlastamast.

Keskkonnaministeerium alustas veeseaduse muutmise seaduse eelnõu koostamist juba 2004. aastal, eesmärgiga luua õlifond reostustõrje võimekuse suurendamiseks. Fondi laekunud tasu saaks piirivalveamet kasutada tehnika soetamiseks - nii õnnetuste ennetamiseks vajaliku järelevalvetehnika kui ka reostustõrje tehnika ehk laevade, skimmerite, poomide ja muude vajalike vahendite soetamiseks. 2005. aasta detsembris valmis esimene veeseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis oli ka 2. veebruari 2006. aastal Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel, kus otsustati eelnõuga tööd jätkata.