Iirimaa asemel saab eeskujuks stagneerunud Portugal

Kuigi väliselt läheb Eestis hiilgavalt, on viimasel ajal maailmas kõlama hakanud ka hoiatavad hääled. Eesti on loorberitele puhkama jäänud, Eestil puudub selge siht, Eesti on loobunud otsustamisest - selliseid arvamusi ei kohta mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal.

Me pole seejuures mingeid suuremaid vigu teinud, me pole lihtsalt midagi teinud. Seetõttu on teised riigid meist aegamisi mööda libisenud.

Pilt on seda kurvem, et tegemist on tihti ajakirjanikega, kes on läbi aegade olnud Eesti parimad sõbrad ja toetajad. Ajakiri Economist kirjutab, et Reformi- ja Keskerakonna valitsusel puudub uuendusmeelsus ning tõsiste küsimuste asemel tegeletakse väheoluliste asjadega.

Financial Times seadis Eesti esikaanele mitte just kõige paremini kõlava uudisega raudtee taasriigistamisest. Kõik see on toimunud enne, kui sõnumid raudtee taasriigistamisega seoses puhkenud pistiseskandaalist välisajakirjandusse jõudsid.

Heritage Foundationi ja Wall Street Journali koostatud mõjukas majandusvabaduse indeksis teeb Eesti viimastel aastatel ebameeldivat vähikäiku. Kunagiselt neljandalt kohalt oleme langenud esikümnest välja, kaheteistkümnendaks.

Loomulikult võib väita, et sedalaadi indeksitel pole mingit tähtsust, et Eesti on puhkuse ära teeninud. Seegi on võimalik. Alanud valimiskampaaniat ning erakondade programme vaadates ei paista vähemalt valitsuserakondade ettepanekud silma erilise uuenduslikkusega.

Ainus, mida valijale ühiselt lubada osatakse, on: "Rohkem palka!". See loosung on seda kummalisem, et nii Reformierakond kui ka Keskerakond teavad, et tegemist pole mitte ainult saavutamatu, vaid Eesti majanduskeskkonda kahjustava ettepanekuga. Nii olemegi sattunud absurdsesse olukorda, kus Reformierakond oma valimiskongressil kritiseeris teravalt Keskerakonna palgatõusulubadusi, ise aga samuti "paremat palka" lubades. Keskerakonna liider Savisaar ähvardab Äripäevas aga läheneva majanduskriisiga, meelitades valijaid samas lubadustega, mis teostumise korral Eesti kindlalt majanduslangusesse paiskaksid.

Sellise hoiakuga võiks Eesti jõuda mitte Euroopa, vaid SRÜ viie jõukaima riigi hulka. Ma ei hakkagi rääkima sellest, et sedalaadi lubadused suurendavad tarbimisrallit ning välistavad isegi võimaluse liituda nähtavas tulevikus eurotsooniga. Keskerakonna ja Reformierakonna hoiakutes polegi seetõttu nii suurt vahet - kui palgatõusu on ühiskonnale peamise loosungina lubatud, siis suruvad selle kaudu tekitatud lootused palgataseme automaatselt üles.

Kuigi Pandora laegas on võimuerakondade poolt avatud, võiks pilk palgatõusu elluviinud Kesk- ja Ida-Euroopa aatekaaslastele sundida Reformi- ja Keskerakonda seda kiirelt sulgema.

Vaadakem Ungarit, kus on võimul tänast Eestit meenutav koalitsioon, mis koosneb vasakliberaalidest (endised kommunistid) ning parempoolsematest liberaalidest, kes Reformierakonna ja Keskerakonnaga europarlamendis samasse liberaalide saadikurühma kuuluvad.

See valitsus viis Ungaris läbi 50protsendilise palgatõusu riigiteenistujatele ehk realiseeris loosungi "rohkem palka". Tulemuseks oli riigi majandusliku olukorra järsk halvenemine, tööpuudus, välisvõla kasv, kõrge inflatsioon ja rahanduslik ebastabiilsus, eelarve puudujääk.

Tootlikkust kaasa tõmbamata, pelgalt palku tõstes, jõuame pankrottideni, eriti raskelt kannatavad sellise poliitika all väikese ja keskmise suurusega ettevõtjad.

Pole ime, et Eesti majandusanalüütikud ennustavad nagu ühest suust, et Savisaare palgareformi tulemuseks Eestis oleks pankrotilaine, töötuse suurenemine ja inimeste lahkumine. Savisaarel oleks lootust oma valimislubadust täita vaid juhul, kui mõni teine valitsus enne on saavutanud sedavõrd rikka riigi, mis suudaks inimestele tõesti kõrgemaid palku maksta. Savisaare poliitikaga seda ei saavuta. Küll osatakse aga end soojendada teiste poolt langetatud otsuste tulemusel saavutatud majanduskasvu valgusel.

Eesti on seni kuulutanud, et meie eesmärgiks on Euroopas minna Iiri teed, see tähendab viia Eesti kõrgena püsiva majanduskasvu toel Euroopa jõukate riikide hulka. Tegelikult oleme Iirile edu toonud mudelist kaugenenud. Kui Iiri asus kiire majanduskasvu hoidmiseks kontsentreeritult toetama haridust, teadus- ja arendustegevust ning toetama ettevõtjaid tehnoloogia uuendamises, siis Eesti on sammumas vastupidises suunas.

Hariduse osa eelarves langeb, teadus- ja arendustegevuse osa püsib madalal tasemel ning tehnoloogilise uuendamise asemel suunatakse eurotoetused mujale. Kui teistes uutes liikmesriikides kasutatakse ettevõtluse toetamiseks maksimaalselt suur osa tõukefondidest, siis Eestis leitakse, et ettevõtjad toetust ei vaja.

Iiri tee asemel on Eestis libisemas Portugali teele. Ka Portugal tegi euroliitu astumise järel läbi kiire arengu, astudes tubli sammu lähemale Euroopa keskmisele elatustasemele. Euroopa tõukefondid maeti aga betooni, tehnoloogia uuendamisele ning tööviljakuse tõstmisele pöörati vähe tähelepanu. Vastu tulles ametiühingute ja vasakpoolsete jõudude soovidele, keskendus valitsus palkade võimalikult kiirele kasvule. Selle tulemusel muutus Portugali ettevõtlus konkurentsivõimetuks, maa paiskus majanduskriisi, millele järgnes nüüdseks juba kümmekond aastat kestnud stagnatsioon.

Tänase Eesti arenguid ning valitsuserakondade lubadusi vaadates on Eesti asjade sellisele käigule ohtlikult lähedal. On üldteada, et kõige rumalamad ja kahjulikumad otsused tehakse just headel aegadel. Selle vältimiseks tuleb Eestil tuleviku ehitamisest mitte ainult rääkida, vaid ka konkreetseid samme astuma. Muidu jääb meie areng seisma ning näeme, kuidas üks maa teise järel meile tagatulesid vilgutab, nagu seda majandusvabaduse edetabelis juba tehakse.