Tingimine käib tehingu juurde

Ühiskond areneb, keskkond jääb kitsaks. Meediast võib jääda mulje, et enamik maaomanikke on põikpäised nagu Tõnisson. Ent sundvõõrandamisega ähvardamine ei vii kuhugi. Rahulikult läbi rääkides saadakse üldjuhul kenasti kaubale. Paljud omanikud tingivad, seistes oma õiguste eest, aga enamik ei ole ahned ega pidurda pahatahtlikult arengut. Kõik läbirääkimised pole edukad, kuid alati pole süüdi "pahad" omanikud.

Maaomanike teadlikkus oma õigustest järjest kasvab - nad ei lase endale lihtsalt kotti pähe tõmmata. Kasvab ka teadlikkus võimalustest - väljapressimisi jääb järjest vähemaks. Siiski, ka omanikud ei tea täpselt, palju nende maad väärt on. See on üks põhjus, miks ei olda nõus kohe pakutud hinnaga maad müüma.

Kui kokkulepet ei saavutata, tulebki algatada sundvõõrandamine. Selles pole midagi halba, see on lihtsalt pikem ja keerukam tee, mille reeglid on jäigemad ja läbirääkimiste ruum väiksem.

Viidatud loos pani imestama, miks on vaja avalikkusele rääkida rahast, mis on võõrandajal tagataskus projekti jaoks, veel enam, millega mingi kinnistu puhul arvestatud on. See on desinformeeriv. Lootsin, et selline avalikustamine on minevik ja vigadest on õpitud.

Omanikel on õigus küsida nii palju, kui nad tahavad. Avalik võim peab aga maksma õiglast hüvitist. Kui makstakse vähem, on võimu omanike suhtes kuritarvitatud, kui rohkem, siis maksumaksjate raha raisatud.

Kui maade võõrandamine on läbipaistev, omanikke koheldakse võrdselt ja pakutakse erapooletu ja pädeva eksperdi abiga leitud hüvitist, jõutakse tavaliselt kokkuleppeni. Sundvõõrandamine on ebamugav sundvalik ka võõrandajale, mitte ainult maaomanikule.

Autor: Veronika Ilsjan