Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi

Vabariiklik moešõu on selleks korraks läbi, saab näha, millega ERKI omad vastavad. Pronksmehe tõttu jäi aga ära paraad ja presidendi vastuvõtt küüditati Tartusse - nagu kirjutas eksimatu Vene meedia. Järgmisena unistavad nad, et me jätame ära laulupeod ja keelame jaanitulede süütamise.

Praegu ongi Eestis kaks liikumapanevat jõudu - pronksist mees ja lähenevad valimised. Valimiseelne ärevus on tõusmas haripunkti. Postkasti pudeneb aina värvilist paberit, kuid mulle pole mõtet seda enam sinna panna, sest käisin teisipäeval valimas ära. Andsin oma hääle Mart Laarile. Miks? Sellepärast, et vaatasime kunagi koos Tartus ajaloolaste ühika puhketoas telerist jalgpalli MMi, ja hoidsime mõlemad pöialt samale meeskonnale.

Nüüd vaatavad telerist vastu hüpnotisöörid. Tundub, nagu oleks imeravija Kaspirovski jälle tagasi. Seal ei ole ka midagi imestada, sest enamik inimesi annabki valimistel oma hääle hüpnoosi mõju all olles. Soovitan teha peale hüpnoosireklaamide ka neid täiendavaid reklaame, kus mõni tädi võiks rääkida, kui halb tal enne oli ja kuidas ta oli segaduses ning kuidas tal pärast reklaami nägemist on parem hakanud ja saabunud on selgus.

Praegu tundub, nagu oleks iga väikesegi uudise ja sündmuse taga valimispropaganda. Peaminister Ansipi naabrit hakatakse kodust välja tõstma - no mingi plekk jääb ikka Reformierakonnale külge. Üht sotsi ähvardati suupruukimise pärast maha lüüa. Kui kuulata konkureeriva erakonna poliitikute mürgiseid kommentaare, siis peegeldub sealt vaid sulaselge kadedus - miks meie sellise propagandavõtte peale ei tulnud. Meie suusasportlaste nigel esinemine Sapporos on hoopis valimiseelne ninanips poliitikutele - kellega nüüd koos poseerida.

Karm uudis tuli aga Tallinnast. Kolmekordset Stalini preemia laureaati hoiavad mingid äärmuslased toas kinni ega lase tal minna sinna, kus on tema auväärne koht. Sellise teisaldamisürituse puhul ootan küll igasuguste vahtkondade ja nimekirjade otsustavat sekkumist. Käed eemale seltsimees laureaadist!

Hea ideega on välja tulnud sotsioloog Raivo Vetik, kes teeb ettepaneku lisada valimistele vastuhääle andmise võimalus. Mina olen poolt. See tooks hulga valijaid juurde, sest kui muidu kurdetakse, et ei osata kellegi poolt olla, siis neid, kelle vastu hääletada, leidub oi kui palju. Vastuhääl võiks minna isegi kogu erakonna pihta, sest maha tahaks ikka tõmmata kogu nimekirja. Leian, et vastuhääli võiks olla rohkem kui üks, mul läheks näiteks kolme vaja.

Ja kes selle börsi jõnksutamise taga oli? Aga lootus sureb viimasena ja börsil mitte kunagi. Ma olen indeksigraafikuid näinud küll, need tõusevad veidi, siis langevad natuke, siis tõusevad jälle, seejärel tulevad taas allapoole, siis kerkivad ülepoole, seejärel teevad jõnksu alla, siis tõusevad juba veidi rohkem, siis jääle kukuvad, nii et kolin taga, siis aga sööstavad üles, ja nõnda edasi. Vähemalt saja aasta pärast on indeks kõvasti kõrgemal.

Kui aga nüüd oleks vaja veidi utsitamist, siis tuleb üles otsida see blond kaunitar, kes eelmise sajandi lõpus teleris majandusuudiseid luges, anda talle jälle leht firmateadetega kätte, all riba peal jookseksid numbrid, ja inimesed ostaksid aktsiaid nagu hullud.