Mõned nädalad enne 1929. aasta New Yorgi
aktsiakrahhi teatas Ühendriikide tolleaegne nimekaim ökonomist Irving Fisher, et
„aktsiahinnad näivad olevat jõudnud igaveseks kõrgele platoole”.
Tema optimism rajanes ühelt poolt järgmisel lihtsal võrrandil MV = PQ, kus M on ringluses olev rahamass, V raha ringluskiirus, P hinnatase ja Q reaaltoodang, ning teiselt poolt tõsiasjal, et 1920-ndatel aastatel ei kaasnenud rahamassi kiire kasvuga hindade tõusu. Ta järeldas, et 1920-ndate aastate majanduskasvu vedasid n-ö reaalsed tegurid (oluliste tehnoloogiliste läbimurretega kaasnenud ostujõu kasv) – selge see, et kui reaaltoodang kasvab (rahakulutamisvõimalused avarduvad), siis on hinnataseme säilitamiseks vaja ringlusse anda ka rohkem raha, kirjutas SEB Eesti Ühispanga ökonomist Hardo Pajula Eesti Päevalehes.
Juba alates 1924. aastast olevat aga Viini Kreditanstaltist mööda jalutanud Ludvig von Mises pidanud iga kord vajalikuks mainida: „Sellest tuleb üks suur pauk.” Kõige lihtsamal juhul tuleks Misese arvates vahet teha kapitali- ning tarbekaupade vahel. Misese järgi mõjutab krediiditsükli esimestes faasides toimuv rahamassi kiire kasv eelkõige kapitalikaupade hind, et mitmesuguste varade hinnad aga tavalistesse hinnaindeksitesse ei kuulu, siis ongi inflatsioon sel perioodil tavaliselt nähtamatu.
Kui siis ühel hetkel selgub, et inimeste säästmisvalmidus on siiski esialgselt uljalt eeldatust väiksem, jooksevad paljud investeerimisprojektid kinni ning põhjustavad majandusraskusi nii elujõuetutesse ettevõtmistesse raha paigutanud ettevõtetes kui ka neid rahastanud pankades.