Õigusabi välisriigilt?

Eestist on kujunenud elukeskkond, kus ametnikud saavad süüdimatult võtta vastu seadusevastaseid otsuseid. Toon kaks näidet.

2006. aasta detsembris otsustas tervisekaitseinspektsiooni töötaja kehtestada Läänemaa ettevõtte (teistele ei kehtestatud!) mänguasjade nöörile pikkuse limiidi. Ametniku arvates oli 80 cm pikkune nöörijupp tõmmatavatel leludel ohtlik, mistõttu otsustas ta selle lühendada 22,5 cm-le.

Oma arvamuse kehtestamiseks andis ametnik korralduse: kindla tootja valmistatud tooted kohe müügilt kõrvaldada. Tajumata, et nii lühikese nöörijupiga kaotab selline toode üldse mõtte. Ebaõiglane tundus ametniku seisukoht seetõttu, et sama ohtu ei nähtud imporditavates "ülemõõdulise" nööriga mänguasjades.

Tuginedes ELis mänguasjade ohtu reguleerivale standardile ei ole nööri pikkus üldse limiteeritud. Neli kuud üritasid ettevõtte esindajad ametnikele tutvustada nööri pikkuse standardit, kuid vilja see ei kandnud. Ei aidanud ka meie lelude 10aastane ELi müügikogemus: neid võib osta Pariisist, Stockholmist, Helsingist.

Kannatustele tõi kergenduse Brüsselist saabunud sõnum, millest võisid ametnikud lugeda sama, mida sisaldasid nende ametiasutusese teised dokumendid - palja nööri maksimaalne pikkus pole limiteeritud.

Teine juhus: Bimini OÜ puidust mänguklotsid. Ametnik üritas sundida ettevõtjat klotse lakkima. Ettevõtte päästis ettekirjutusest Soome Tullilaboratorio, mis kinnitas, et meie ametnike nõuded on seadusevastased. Kas ei tundu veider, et oma riigi ametnike omavoli vastu tuleb abi otsida naaberriigi ametnikelt?