Tony Blair: hinnatud ja vihatud

"Mine juba, mine," ei jõua britid ära oodata Blairi lahkumist. Nad ei suuda talle andestada Suurbritannia viimist Iraagi sõtta ja eriti seda, et ta valetas. Pole tähtis, kas teadmatult või teadlikult. Võitnud 2005. aastal kolmandat korda parlamendivalimised, on Tony Blair lahkumisega kaks aastat venitanud. Eks ikka selleks, et saada peaministri ametis täis kümme aastat, nagu oli raudsel leedil. Ja missugune poliitik tahaks pärast võitu vabatahtlikult tagasi astuda? Aga sellega rikkus ta üht põhilist lubadust oma tähtsaimale rivaalile ja abilisele Gordon Brownile.

Tony Blairil on vedanud. Ta oli teinud Tööerakonnas kiiret karjääri ning kui tema protežeel ja toetajal, erakonna esimehel John Smithil 1994. aastal süda üles ütles, eelistasid kahest põhilisest kandidaadist - targast Gordon Brownist ja säravast Tony Blairist - tööerakondlased teda. Ta pulbitses energiast ja ideedest ning oli võrratu kõnemees. Kui vaja, siis rääkis ta oma ilusa Oxfordi aktsendiga mustagi valgeks. Kompensatsiooniks lubas Blair pärast valimisvõitu teha Brownist rahandusministri ja seitsme aasta pärast loovutada peaministritooli. Kuid võim osutus liiga magusaks.

Thatcher oli erastamiste ja majanduse liberaliseerimisega ning Tööerakonna liitlase, ametiühingute suukorvistamisega andnud enne teda Briti majandusele hea hoo. Ainuke häda oli selles, et selle tagajärjel olid rikkad läinud üha rikkamaks ja vaesed jäänud aina vaesemaks. Blair tuli välja kolmanda tee programmiga, mis säilitas liberaalsuse, kuid pani märksa suuremat rõhku avalikule sektorile ning eriti haridusele, tervishoiule ja raudteetranspordile, mis olid rikastumistuhinas kõvasti alla käinud. "Meie eesmärk on sotsial-ism ehk siis sotsiaalsus + individuaalsus," kuulutas ta. Partei vasaktiib suutis suure vaevaga selle ära seedida, aga rahval oli asjasse usku ja Tony Blair tõusis pärast 1997. aasta valimisi mürinal peaministriks. Ta oli ainult 43aastane. Nii noort peaministrit nägid britid viimati Napoleoni sõdade aegu.

"Olen sündinud veidi pärast ilmasõda ja noore mehena kogenud 1960.-1970. aastate sotsiaalseid revolutsioone. Ning saavutanud poliitilise küpsuse ajal, kui külm sõda oli lõpukorral ning maailmas oli alanud uus poliitiline, majanduslik ja tehniline revolutsioon," meenutas Blair oma ametisse astumise aega ühes hiljutises lahkumiskõnes. "Põhiline mõte oli, kuidas XXI sajandi üleilmastuvas maailmas väljakutsetega toime tulla."

Tema majandusprogramm, mille elluviimisel on etendanud olulist osa ka senine rahandusminister ja täna uueks peaministriks tõusev Gordon Brown, on olnud edukas. See on taganud stabiilse majanduskasvu kogu kümnendi vältel. Ja mis peamine, see on andnud võimaluse ka vaesematele ning suunanud rohkesti riigi raha haridusse, tervishoidu ja raudtee moderniseerimisse.

Siis tulid Kosovo ja Belgradi pommitamine, mis oli Blairi pakutud riskantne, kuid õnneks läinud lahendus. Ja eriti 2001. aasta 11. september. "Otsustasin seista meie vanima liitlasega õlg õla kõrval. Ja seda nii terrorismivastases võitluses kui ka hiljem Afganistanis ja Iraagis," sõnas Blair.

Kui selgus, et Blairi esitatud tõendid Saddam Husseini ohtlikkusest ei pea vett, algas Blairi vaikne, kuid vääramatu populaarsuse kaotus rahva silmis. Seda süvendasid veelgi tema lähikondlaste rohked korruptsiooniskandaalid.

Euroopaga jäid Blairi suhted vastuoluliseks. Võimule tulles peeti teda kõige ELi-meelsemaks Briti peaministriks. Kuid tal ei ole õnnestunud veenda britte eurole üle minema ega ELi ühisest põllumajanduspoliitikast loobuma või ELi tööturgu Briti-laadselt paindlikuks tegema.

I-le pani punkti tema viimane osavõtt ELi tippkohtumisest, kus ta kauples ELi põhiseaduslikust leppest välja hulga kaalukaid punkte. Selle tagajärjeks on ilmselt kahekiiruseline Euroopa, kus brittidele jääb taas perifeeriaroll. See oli seesama Blair, kes kolm aastat tagasi nimetas põhiseadusliku leppe uue Euroopa edu aluseks.

Tony Blair lahkub peaministri ametist nagu tema kunagine suur eeskuju Bill Clinton - võlgades.

Maja Connaught Square'il nõuab maksmist, sest abikaasa Cherie on harjunud luksusliku elustiiliga. Särava oraatorina on tal võimalus Clintoni kombel hästi teenida kõnede ja raamatutega.

Kuid juba ootab teda uus ja vastutusrikas amet, mille ta on ise endale valinud ja mis on leidnud ÜRO, ELi, USA ja Venemaa heakskiidu. Temast saab rahvusvaheline rahuvahendaja Lähis-Idas ehk siis Palestiina ja Iisraeli lepitaja. Selle soovi oli ta esitanud vestluses George W. Bushiga, kes haaras sellest kinni ja surus ÜROs läbi. Kes siis veel kui mitte britt peaks lahendama umbsõlme, mille Suurbritannia ise pärast I maailmasõda lõi.

George W. Bush, USA president

Sõnapidaja mees. Poliitikuna suudab näha ka horisondi taha ja mõelda kaugemas perspektiivis.

José Manuel Barroso, Euroopa Komisjoni esimees

Tony Blair on tüürinud Suurbritannia Euroopa Liidu perifeeriast peavoolu. Ta on aidanud muuta Euroopat avatumaks, reformimeelsemaks, tugevamaks.

Tarja Halonen, Soome president

Jätkates Suurbritannia traditsioone, hoidis Tony Blair tihedaid sidemeid USAga ja aitas sel moel tugevdada Euroopa üleatlantilisi suhteid.

Bertie Ahern, Iirimaa peaminister

Tony Blair on andnud hindamatu panuse Põhja-Iirimaal rahu saavutamisse. Ta on Iirimaa sõber.