Nädala nägu: Pyrrhose võit ehk kuhu uued liidrid ELi triivivad

Sest kuigi Euroopa Liit on võrdsete riikide ühendus, otsustatakse paljud olulised asjad ära liidrite vahel, nagu juhtus viimasel ELi tippkohtumisel. Sealt alguse saanud areng võib ELi suundumustesse tuua mitmeid üllatusi, nagu näiteks tuumik-Euroopa sünd.

ELi tippkohtumisel saavutati lahja kompromiss ELi põhiseadusliku leppe suhtes. Ühed nimetasid öise käteväänamise järel sündinud kokkulepet suureks võiduks, teised suisa katastroofiks, eks tulevik näita, kellel on õigus.

ELi eesistujariigi Saksamaa kantsler Angela Merkel oli tippkohtumisel piksevarda rollis. Saksamaa on ELi asutaja ja üks selle alustalasid. Saksamaa tahab, et ELis valitseks Ordnung, ja seetõttu oli talle selgemast selgem, et järjest suuremaks paisuv EL, millel puudub tegutsemise alusdokument, on sama teovõimas nagu mitmepäine, kuid hambutu lohe. Merkel pani kõik mängu, et lepe sünniks. Ja sündiski, aga milline.

Kaks põhilist vastasmängijat olid Briti lahkuv peaminister Tony Blair ja Poola väike Napoleon, president Lech Kaczynski. Veheldes vetoga, nõudis Poola endale suurriigile kohast hääleõigust. Blair oli aga ilmselt midagi lubanud uuele ja euroskeptilisemale kantslerile Brownile, ning noppis põhiseaduslikust leppest välja ühe rosina teise järel. Ei meeldinud brittidele ei ühine välispoliitika, kriminaal- ja tööseadus ega sotsiaalkindlustus.

Sarkozy avalöök, mis ärritas Browni

Mängu sekkus energiliselt värske Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, kes võttis tippkohtumisest osa esmakordselt. Otsekui vana Saksa–Prantsuse telje meenutuseks, mis kunagi oli ELi nurgakivi, tuli ta jõuliselt appi kantsler Merkelile ja etendas olulist osa leppe sünnis. Just tema tuli lagedale minileppe ideega, mis aitas ummikolukorrast välja ning mis teisele liidritele oli seeditav.

Samas suutis ta kõiki ja eriti ELi majandusringkondi üllatada sellega, et üritas leppe tekstist välja puksida sõnad, mis rõhutasid, et ühisturus peab valitsema vaba ja moonutamata konkurents. Asjatundjate sõnul ei olnud tegemist lihtsalt kosmeetilise parandusega, vaid see lammutaks ELi siseturu tähtsa tugisamba, ilma milleta süveneks protektsionism ja satuks ohtu vaba konkurents. See ajas kodus võimulepääsu ootaval Gordon Brownil kopsu üle maksa. Järgnes kiire telefonikõne Tony Blairile, kes kutsus prantslased korrale ja väidetavalt see sõnastus hiljem taastati.

Lepe, mis tekitab vastakaid tundeid

Niiviisi sündis lepe, mida nimetatakse Angela Merkeli suureks võiduks, kuid mis paljusid ei rahulda. Väiksemate riikide juhid väljendasid rahulolu. Varasema põhiseadusliku leppe rahvahääletusega ummikusse ajanud Hollandi peaminister Jan-Peter Balkenende nimetas seda heaks leppeks, mille alusel Euroopa saab edasi minna. Euroopa Komisjoni esimees Jose Manuel Barroso oli rahul, et võimalik kriis sai ära hoitud ning ühtlasi hajutatud kahtlused, nagu oleks EL tegutsemisvõimetu.

Rahulolematud ütlevad, et kohitsetud ja lahja lepe on Pyrrhose võit, mille asemel oleks parem lahendus olnud läbikukkumine.

Tippkohtumise ebaõnnestumine oleks olnud parem lahendus. See oleks vältinud kahe kiirusega liikuva Euroopa sündi. Aga Poola kaksikute topeltmäng tegi selgeks, et see muutub vältimatuks, tõdes Saksa Bild oma juhtkirjas.

Tippkohtumisel kuumaks aetud söed pole jõudnud õieti jahtudagi, kui juba räägitakse kahekiiruselise Euroopa vajadusest ehk siis kahest riikideseltskonnast, kelle teed lähevad lahku.

Nähtud spektaakel ja eriti selle viljad tegid mind kurvaks, tunnistas endine Euroopa Komisjoni esimees, Itaalia peaminister Romano Prodi. Nüüd ei ole midagi teha. Riigid, kes tahavad tihedamalt lõimuda, peavad saama seda teha, ja teised lontsigu järele, ütles ta välja selle, mida paljud mõtlesid, aga ei tahtnud avalikult tunnistada.

Angela Merkel selle seisukohaga ei nõustu. Tema meelest oleks just leppe nurjumine ärgitanud kahekiiruselise Euroopa teket.

Tuumik-Euroopa idee sõnastasid esmakordselt sakslased Wolfgang Schäuble ja Karl Lamers 1994. aastal. Pärast seda on see ikka ja jälle üles kerkinud, aga siis jälle vaka alla surutud. Tuumikusse kuulumise vastu on huvi tundnud kuus ELi astujariiki, samuti Soome, Austria ja Iirimaa. Ka Eesti president on avaldanud arvamust, et Eesti huvides oleks sinna kuuluda, kuid kõigepealt peab Eesti tõestama oma suutlikkust eurole üle minna.

Kuhu suunda vaatavad kolm liidrit

Palju oleneb sellest, milliseks kujuneb Briti uue peaministri Gordon Browni Euroopa-poliitika ja kuidas sobib tema asjaajamine Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy ja Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga.

Browni välispoliitilistest seisukohtadest pole eriti midagi teada. Tema senine tegevus on olnud seotud Briti majanduspoliitikaga ja ta on olnud selgelt eurole ülemineku vastu. ELi majanduses pooldab ta suuremat liberaalsust, mida näitas ka tema telefonikõne, ning muu maailmaga kaubandusbarjääride vähendamist.

Oma loomult on ta märksa kaalutlevam ja mõtlikum kui impulsiivne Sarkozy, ning talle ei meeldivat pealesunnitud kompromissid. See teeb tal asjaajamise Brüsselis suhteliselt raskeks. Oluline küsimus on see, kas ta on nõus jätkama Blairi kahemõttelist poliitikat, mis võimaldaks hoida Suurbritanniat ELi peavoolus nagu suurriigile kohane, või tüürib ta selle tagasi Rootsi-laadsesse skeptikute leeri. Siis on kindel, et brittidel pole tuumikusse asja ning see läheb oma teed.

Seni on veel kõigi kolme uue, pragmaatilise ja suhteliselt liberaalse liidri Angela Merkeli, Nicolas Sarkozy ja Gordon Browni valikud vabad ja võimalused ühiselt midagi korda saata kõik veel olemas. Euroopa suur seiklus jätkub.