Neile, kes unistavad välismaale elama minekust

Mees saabus paradiisi. Ilus ja uhke oli tema ees avanev ümbrus! Laval esitas kammeransambel Mozartit, kõrvalsaalis tantsisid baleriinid.

Seintel rippusid Raffaeli pildid, nurgas seisid Michelangelo skulptuurid, vaasidesse olid paigutatud lilleõied. Naudingut võimendas klaas magusat veini. Oo, kui kaunis! Aga elu ei ole - lihtsalt surmigav...

Mees otsis üles Peetruse ja küsis: "Kas teil ainult niisugune miljöö ongi igal pool, kuskil midagi ägedamat ei ole?"

"Äge on põrgus, aga see jääb siit tükk maad allapoole," vastas Peetrus.

"Oi, mina tahan ka põrgusse!"

Peetrus kostis: "Mis sa nüüd räägid, seal pole muud kui piinlemine..."

"Kulla Peetrus, lase mind põrgusse, kasvõi ainult tunniks," kukkus mees paluma. "On ju ometi vaheldust vaja!"

"Midagi meeldivat seal pole. Aga kui sa peale käid, siis olgu - kaheks tunniks võin su sinna saata!" Ja Peetrus juhataski mehe põrgu ukse taha.

Mees koputas uksele, talle avati. Juba uksel tungis kõrvu vahva muusika ja kargas ninna vürtsikas praelõhn. Mees paluti baarileti äärde. Ees ootas viski, viina, likööri ja rummiga koormatud lett, kus mees janu kustutas.

Kõrvalsaalis karglesid muusikarütmi saatel paljad näitsikud. Ettekandja pakkus šašlõkki, vasika- ja seapraadi, grillkitse... Ruttu sai aeg otsa - ja mees tormas ummisjalu paradiisi poole tagasi.

Seal tegi ta Peetrusele selgeks, et nii vinget kohta kui põrgu pole ta eales näinud ja just sinna ta tahab jääda. No mis jäi Peetrusel üle. Andiski mehele saatekirja kaasa, et las läheb päriseks...

Kui mees taas põrgu ukse taha jõudis ja sisselaskmist nõudis, haarati temast valusalt kinni ning suruti ta põrgukatlasse.

"Mis te teete, sarvikud?" hädaldas mees. "Alles mind ju koheldi siin nagu kuningat!"

Peasarvik naeris talle näkku oma jõledaimat irvitust: "Ära sa kunagi, mees, aja omavahel segi kahte asja: turismi ja emigratsiooni!"