Kui keegi küsiks, kuhu ma soovitaksin turistil Lõuna-Eestis minna, oleks minu esimene valik Piusa liivakoopad. Olen seal mitu korda käinud, vägevad liivasambad ja pimedusse uppuvad käigud on alati mõnusaid judinaid tekitanud. Teist nii põnevat kohta annab Eestis otsida. Nüüd on lõpuks alanud see, mida olen ammu oodanud. Piusa koopaid hakati kindlustama, et teha nad külastajale ohutuks.
Välisturistile asuvad Piusa koopad kindlasti pärapõrgus, aga see just ongi hea. Atraktiivne koht meelitaks turiste sügavamale Eestisse. Liivakoobastest annab teha tõeliselt vägeva turismimagneti, nii koopad ise kui ka kõik muu, mis ühe korraliku tõmbenumbri ümber käib - suveniirid, postkaardid, kohvikud. Korda tehtuna oleks koht väärt isegi seda, et panna ta tulu teenima ehk hakata sinna pileteid müüma. Jubeturismi harrastajatele võiks hakata korraldama maa-aluseid ekskursioone või mänge äraeksimiste, nahkhiiretopiste ja klõbisevate luukeredega.
Jätkan heade uudiste lainel. Türgis sattus täbarasse olukorda üks väike Eesti kodanik, sest otsustas tulla emme kõhust välja varem, kui sünnitusplaan ette nägi. Emme oli aga sel ajal põrutanud kodust kaugele Türgimaale lustima. Valitsus otsustas nüüd avada rahakotisuu ja aidata väikesel kodanikul koju pääseda.
Selle loo juures on mitu aspekti. Kõigepealt näitab juhtum, et Türgi arstiabi on sellisel tasemel, et suudab appi tulla ja lapse elu päästa. Võid ju külla mõelda, et mida nad seal vaesel maal oskavad, kuid vähemalt turismipiirkondades on arstiabi euroopalikul tasemel. Ja täiesti õigustatult nõuavad nad, et kus on raha meie töö eest.
Teiseks võime küsida, et mis oli emmel arus, et ta nii pikale lennureisile läks. Aga nagu ütles proua Ansip, on suurtel kiirustel reisivad rasedad tänapäeval tavaline nähtus. Tasub siiski karta - seda enam, et sündimata beebi kindlustamine, nagu selgus, on võimatu.
Kolmas asi on see, mida teeb Eesti riik oma tillukese kodaniku heaks. Türgi ei taha titat enne kätte anda, kui raha käes. Algul tekkiski juba kõhe tunne, et nüüd võtavad türklased meie beebi endale. Ja mida türklased väikese Eesti titaga teha võivad, sellele ei julge mõeldagi. Nüüd saabki valitsus näidata, et ta hoolib ega jäta hätta väikest kodanikku, kes ise pole selles jamas üldse süüdi. Laps pole veel käes, kuid loodame, et kõik läheb hästi.
Riik paneb kasiinode vohamisele käe ette. Kui kasiinosid on vähem ja nende avatud uksed ei meelita inimesi iga nuka peal, siis on ka vähem neid, kes langevad kasiinosõltuvuse ohvriks.
Võib-olla. Kuigi ma ei arva, et ma hakkan edaspidi kasiinodes vähem käima. Ma ei ka praegu seal üldse. Ma ei suuda hinnata sellist närvilist õnnemängupõhimõtet ega suuda pidada kasiinot ka mingiks kultuurilise ajaviitmise kohaks. Aga mõni seal aeg-ajalt ka võidab ja on inimesi, kes tunnevad end kasiinos mõnusalt, seetõttu võivad nad ju ka olemas olla.
Äärmuslased soovivad muidugi nende lausküüditamist. See oleks aga nagu viinamüügi sulgemine, ka sel puhul oleks labase keelamise asemel olulisem muuta inimese mõtlemist, see on aga juba keeruline ülesanne.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”