Vesi, solk ja euroraha

Vesi, solk ja euroraha. Võiks ju küsida, mis on neil kolmel ühist, ent - ühisosa on täiesti olemas. Ehitushindade jõulise tõusu valguses on päevakorras kanalisatsiooni ja puhta vee süsteeme parendavate europrojektide edasine saatus. Paljude veemajandusprojektide hind on planeeritava ületanud mitu korda. Ja seda mitte vildaka planeerimise pärast, vaid suurte pikaajaliste projektide elluviimise ajal ehituses toimunud uskumatu hinnatõusu tõttu.

Saaremaa veeprojekti mitmekordne kallinemine on reaalsus. Tõenäoliselt selgub ka, et Emajõe-Võhandu projekti ei saa EList seni eraldatud raha eest enam täies mahus teoks teha. Kui palju täpselt see projekt kallineb ja millise institutsiooni või osapoole abil puuduolev raha leitakse, selle kohta saab esialgu vaid oletusi teha.

Projektide katkijäämine ei tule kõne alla, sest ELiga liitumisel võttis Eesti endale kohustuse viia kõigi linnade ja valdade veemajanduse infrastruktuur ELi reeglitega vastavusse. Kohustuse täitmata jätmisest tulenev trahv läheks riigile kordi kallimaks kui mis tahes muu lahendus. Praegune keskkonnaminister on Äripäevas (12.06.07) viidanud võimalikule trahvile kuni 20 000 eurot iga päeva eest, mis ületab kokkulepitud tähtaega süsteemide korrastamiseks.

Seega tuleb otsida muid lahendusi. Esmapilgul näib käeulatuses olevat mitu võimalust: mõeldav on taotleda lisatoetust Euroopa Komisjonilt, suurendada panust Eesti riigieelarvest või omavalitsuste eelarvest või soovitada vee-ettevõtteil võtta laenu.

ELi ühtekuuluvusfondist lisainvesteeringute saamine eeldab kõigepealt uut suuremahulist taotlust, mille menetlusperiood kestab paar aastat. Siililegi on selge, et niisugune asjaajamine põhjustaks ehitusprotsessi paratamatu katkestuse ning ehituse lõpetamine veniks kui kumm - direktiivides ettenähtud tähtajast kõvasti kaugemale. Kõigele lisaks ei ole praegu selgust selles, kas komisjon üleüldse annaks loa projekti üldmahtu esimeses etapis vähendada.

Mis puudutab omavalitsuste panuse suurendamist, siis liitudes 2004. aastal aktsiaseltsiga Emajõe Veevärk, andsid omavalitsused sellesse 10 protsendina (516,6 miljonist kroonist) maksimumpanuse. Parimagi tahtmise juures pole piiratud eelarvest võimalik enamat leida. Ka tööde mahtu pole ettevõttega seotud 22 omavalitsuses võimalik märkimisväärselt vähendada, sest juba algul jäid tihedas sõelas peale vaid need objektid ja piirkonnad, kus mure joogivee ja kanalisatsiooniga kõige suurem.

Pangalaenuga aga on asjalood sedamoodi, et vähemalt Emajõe Veevärgile laenukoormust peale panna läheb keerukaks, sest see hakkaks paratamatult väljenduma mõistusevastaselt kõrges teenustasus, mis kindlasti mitmeid kordi ületaks piirkonna inimeste maksuvõimet.

Järelikult on kõige reaalsem ja mõttekam väljapääs riigilt lisatoetust saada. Arvestades, et ehitustsükkel vältab mitu aastat, saab puudujääva summa vabalt jaotada mitme eelarveperioodi peale ja täita projekti rahalise tühimiku mõistusepäraselt, väikeste osade kaupa. Üks võimalus on ka kasvuhoonegaasi kvoodi müügisummade kasutamine, mis tagaks võimalikult väikese surve otseselt riigieelarvele.

Omavalitsused ja vee-ettevõtted otsivad praegu palavikuliselt lisaraha. Samas on mõeldamatu suurendada projektides omavalitsuste panust - nad on võimelised enda kanda võtma maksimaalselt 5-6 protsenti kallinemisest. Mis võiks siis olla veel loomulikum kui see, et oma kodanike elukeskkonna parandamisel tuleb kõigepealt appi riik.

Usutavasti mõistavad ka riigijuhid, et paljukiidetud euroopaliku riigi kodanikele ei ole XXI sajandil kohane elada printsiibi "solk sees ja vesi väljas" järgi.