Castrozza ehk kes nägi Kandles krokodille

Mida teha kell üheksa õhtul Lõuna-Eestis puhates? Üks vihje tõsisema teatri armastajale: Võru teatriateljee lavastus "Castrozza" Kandles.

Kannel on hiljuti remondist tulnud. Lavastusse on integreeritud heli- ja valgusefektid, stiliseeritud rahvuslike mustritega kostüümid, videokunst. Tuvid lendavad, jänesed võetakse kübarast, püssid pauguvad, näitlejad istuvad vahepeal publiku seas, püksidki käivad korra jalast. Tegemist on väga heal tasemel lavastuse (lavastaja Taago Tubin) ja ootamatult tugevate näitlejatöödega. Kohalikku hõngu lisavad Kandle hoone võrukeelsed sildid ja viidad.

Võrus elanud ammusel ajal maailmatasemel mustkunstnik Castrozza, kes olla näidanud oma imetrikke paljudes maades, isegi Pärsia šahhile ja Hispaania kuningakojale. Kas ta tegelikult oli või on see müüt, seda me ei tea. Näilisuse maailmas saab Madis Kõivu kirjutatud loos keskseks küsimuseks teine vähemalt sama oluline küsimus: kes nägi krokodille? Keegi ei taha öelda, et ei näinud, vastupidi, mida kõrgem seisus, seda rohkem krokodille tsirkusetrikis nähti.

Lugu on näivusest ja tegelikkusest, omadest ja võõrastest, külaelu rõõmudest ja koledustest, igavesest võitlusest ja kahtlusest meie sees: kes me oleme, kes on kelle poolt ja kas elu ongi ehk tsirkus, täis silmapette.

Vastanduvaid liine loovad konservatiiv-naiivsed külaelanikud, mägiküla (üle)küpses suhetevõrgus oma kohta otsiv mälu kaotanud uustulnuk, tsirkuseartistid ja autoritaarsena paista tahtvad algajad tsaarisoldatid. Erinevaid grupeeringuid markeerivad peale mõttemallide ka keeled: külarahvas räägib võru keeles, sõdurid vene ning tsirkus ja peategelane eesti keeles.

Loo lõpp jääb kõigile mõistatada.

Tundub, et etendus algab hilja mitte selle pärast, et rannamõnud lõpevad päikeseloojanguga, vaid et vaatajad ei tajuks liiga selgelt elu ja unenäo vahelist piiri, sest "absoluutselt kõik, mis sinuga sünnib, on lihtsalt unenägu" - nagu tsiteerib kavaleht.