Konkurents ei toimi Eestis

Eesti majandusruumi avatust ja liberaalsust on tihti toodud eeskujuks. Avatud majandus väikese bürokraatliku koormuse ja madala korruptsiooniga on eristanud meid paljudest teistest siirdemajandustest. Väikeriigi puhul ei ole aga avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus, otse vastupidi.

Korporatiivsus ja hinnakokkulepped on kerged tekkima vähese turuosaliste arvu juures, kus kõik tunnevad kõiki. Seega on olnud igapäevane mõtestatud tegevus avatud konkurentsi suurendamise suunas ainuvõimalik tee hinnakokkulepete, kartellide ja röögatute hinnamarginaalide vastu.

Täna tuleb ümberringi toimuva hinnaralli valguses küsida, kas meil toimib ikka jätkuvalt avatud konkurents või on sellest jäänud järele ainult müüt ja näiliselt toimiv turg. Palju on järgmiseks aastaks plaanitud pea kaheksa protsendini küündiva tarbijahindade kasvu juures objektiivseid põhjusi ja palju lihtsalt turuosaliste ühist soovi oma tegevuse kasumlikkust suurendada?

Ja seda tingimustes, kus kaubandussektoris on tegutsevate ettevõtete omakapitali tootlus niigi hea ja kaupade hinnad on Tallinnas juba kõrgemad kui mitmete vanade ELi liikmesriikide pealinnades.

Võib ju väita, et väikese riigi ja turu puhul on objektiivselt mõne kauba ning teenuse ühiku omahind kõrgem. Aga see on siiski pooltõde. Teine pool kiirest hinnatõusust on tingitud tasakaalustava mehhanismi puudumisest reaalse konkurentsi näol. Kui jutud vaikivatest hinnakokkulepetest turuosaliste vahel võib liigitada linnalegendideks, siis mõnede kaupade hinnamuutused jäävad poeleti juures seistes arusaamatuks.

Importkaupade puhul erinevates kaubagruppides väga kiirelt kasvanud hinnad peegelduvad ettevõtete kõrgemates kasumimarginaalides. Sisendhindade kasv on olnud tagasihoidlikum ja maksumäärad on olnud stabiilsed. Meie probleem on väga piiratud valik nii hinna, sortimendi kui ka müüjate osas. Muidugi võib sõita kingi ostma Berliini ja ülikonnad tuua New Yorgist. See aga on lahendus üksikutele, mitte ühiskonnale.

Isegi kui inimesed oleksid valmis tõusvate hindade juures enda tarbimisharjumusi muutma ja asendama seni ostetu samaliigilise odavama kaubaga, takistab seda valiku puudumine. Seega ei saa väiksema sissetulekuga inimesed tarbijahindade tõustes vahetada kallimaid kaupu odavamate asenduskaupade vastu, sest neid lihtsalt pole. Tagajärg: väiksema sissetulekuga inimesed kulutavad veelgi enam oma säästudest ja sissetulekutest tarbimisele.

Laenude toel kiirelt kasvanud rahahulk meie käsutuses on pannud meid vaikivalt aktsepteerima kiirelt kasvavaid hindu. Hinnatõusuga toime tulemiseks vajame aga üha kiiremini kasvavaid palku. Nii võib sisenõudlust hoogustada lõputult, aga samas tempos palku ning kaupade ja teenuste hindu tõstes ei ole me suutelised midagi konkurentsivõimeliselt globaalsele turule müüma. Eesti siseturu tarbeks on tehtud vaid vähesed investeeringud. Kes tahaks investeerida ELi ääremaale, kus sisendihinnad on loodava lisandväärtuse suhtes arusaamatult kõrged?

Riik peab turu avatuse suurendamiseks, konkurentsijärelevalve ja tarbijakaitse senisest efektiivsemaks rakendamiseks enam panustama. Olematu konkurentsijärelevalve maksame me kõik omast taskust kinni. Majanduse tervise seisukohalt on turu toimimise tagamine üks võtmeülesanne. Väikeses riigis ei ole aga avatud turg iseeneslik nähtus, vaid võitlus selle nimel peab olema igapäevane.