Rohenäppude sõsarkond

Oma majas elades on aia eest hoolitsemine möödapääsmatu vajadus. Mõnele kujuneb sellest aga armas hobi.

Töörõivakeskus OÜ juht ja osanik Anu Karu elab oma praeguses kodus Tiskres alles neljandat suve, aga juba saab ta endale lubada luksuslikku vaadet aknast kaunile roosiaiale. "Sellise aia kujundasingi seepärast, et saaks võimalikult ruttu hakata ilu nautima," selgitab Anu. "Puude ja põõsaste kasvamist peaks ju kaua ootama."

Eelmises kodus oli Anul hoopis teistsugune aed. Seal andis tooni pigem kõrghaljastus.

Roosihulluks läks Anu alles paar-kolm aastat tagasi ja sedagi juhuslikult. "Sattusin tuntud roosikasvataja Mart Ojasoo roosipäevadele lihtsalt vaatama ja ostsin ühe väärisroosi "Nostalgie" istiku. Sealt see algas," räägib Anu. Huvitava kreemikasvalge õiesüdame ja kirsipunase servaga "Nostalgie" õilmitses selgi suvel uhkelt. "See on minu roos, puhkeb alati minu sünnipäevaks," kiidab Anu oma "esiklast".

Enamik roose on Anu aias alles esimest või teist aastat. Praegu on tal 87 istikut, sorte pole naine kokku lugenud. Enamik neist on peenraroosid. Äraõitsenud oksa lõikab Anu kohe tagasi ja see hakkab uusi võsusid ning pungi kasvatama.

Paljud ei julge oma aeda roose tuua, kartes nende pirtsakust. Anul on hea meel, et temal pole siiani ükski roos välja läinud, kuigi meie talved on ettearvamatud ja Anu kiusab oma roose pidevate ümberistutamistega, et naabrite värvid ikka kokku sobiksid. "Palju sõnnikut ja väetist," kuulutab Anu oma retsepti. "Meil on Väänas üks tore hobusekasvatajate pere, kust sõnnikut ostmas käime." Anu on ka keskkonnasõbralik aednik, kõik biolagunevad jäätmed rändavad kompostihunnikusse. Ka peenrast üles tõmmatud umbrohuvarsi ei viska ta niisama ära, vaid ehitab nendest aegamööda kõrgemaid peenraääri, kuna ka see materjal kõduneb hinnaliseks kompostiks. Talveks tõmbab Anu oma suurele ümmargusele lillepeenrale peale kolm koormakatet.

Sisse kolides ilutses praeguse lillepeenra asemel kraater. Esimesel kevadel tõsteti maapinda peaaegu meetri võrra. "Me elame ju tegelikult merepõhjas," ütleb Anu. "Oma pinnast siin ei ole." Igal kevadel on Anu mulda juurde toonud, sest talvega vajub osa pinnasest olematusse.

"Muld, väetis, sõnnik, uued istikud - ühel hooajal kulub aeda umbes 10 000 krooni," arvestab Anu. Kuid tulemust vaadates pole see raisatud raha. "See on suur positiivne emotsioon, mida ei saagi rahasse ümber arvestada," ütleb perenaine. "Aias toimetamine annab tohutult energiat ja tasakaalustab pingelist igapäevaelu."

Ega Anu aias ainult roosid ka ole. Nii näiteks kasvavad tal peenras lillede kuningannaga vaheldumisi ka püsikud, õitsvad põõsad ja isegi köögiviljad, andes vastastikku varju ja jahedust. Tuntud aedniku Mati Laane käest on Anu soetanud väikese kena põõsaste kollektsiooni: mitmesugused sirelisordid, põõsasmaranad, enelad …

Anu sattus aiandusest nii hoogu, et eelmisel sügisel asus õppima Räpina aianduskooli kaugõppesse. Ajapuudusel pidi ta küll õpingud pooleli jätma, aga põhitõed jõudis siiski üle korrata. Aiatarkusi vahetab ta Aiaklubi foorumis ja on sage külaline ka nende korraldatavatel üritustel.

DHL Estonia Baltimaade müügi- ja turundusjuht Janne Tulvik ise ütleb, et tal on laisa inimese aed: igapäevast hoolt nõudvaid lilli on vähe, tooni annavad okaspuud ja põõsad. "Ma olen nii tihti tööreisidel, suvepuhkuse ajal oleme mingi aja kindlasti minu lapsepõlvekodus Saaremaal - ma lihtsalt ei saa pidevat hooldamist nõudvat aeda endale lubada," tõdeb ta.

Nagu Anu Karu, on Jannegi algaja aednik. Oma majas üles kasvanud, sai ta lapsepõlves tomati- ja kurgitaimi hooldades omamoodi aiamürgituse. "Mõtlesin, et kui omaette elama lähen, ei taha ilmaski oma maja ja aeda pidada," räägib Janne. Kui seitse aastat tagasi nende pere Lillekülla oma majja kolis, hakkas vaikselt tekkima ka huvi aia vastu. Köögivilju tema aias siiski pole, ainult klump maitsetaimi.

Kuna Janne ennast väga suureks disaineriks ei pea, tellis ta aiakujundajalt algul plaani, mis ja kuhu. "Aga ma ei leidnud enamikku tema soovitatud asju algul kusagilt. Hiljem tekkisid juba oma ideed ning kogemused," räägib Janne. "Aga plaan on mul siiani alles, vahel huvi pärast vaatan ning võrdlen enda ideede ja tegelikkusega." Tänu ühele toredale firmaüritusele on Jannel õnnestunud pea igal suvel sõita läbi Hollandi või Belgia ja imetleda sealseid toredaid aedu, mis erinevad Eesti aedadest mitmeti. "See ongi olnud minu peamine eeskuju," avaldab Janne. Nii sai ta näiteks idee, et autoparklasse on vaba sissesõit ja värav tuleb hiljem. "Lääne-Euroopa aedades on väga palju rododendroneid ja igihaljaid taimi," kirjeldab ta.

Mõned rodod on ka temal kahe õunapuu varjus, mitmesugustest okaspuudest hekk aga visiitkaardina sissesõidutee serva ääristamas. "Mulle meeldivad okaspuud, sest siis on talvelgi aias midagi vaadata. Ja mis seal salata, eks nad nõuavad ka vähem hoolt," tõdeb Janne.

Seitsme aasta töö hakkab tasapisi vilja kandma, enam ei nõua aed nii palju hoolt kui esimestel aastatel. "Algul, kui taimed olid väikesed ja vahed suured, pidin päris palju rohima," räägib Janne. "Praegu on nad juba nii tihedaks kasvanud, et kolm korda suve jooksul rohida piisab täiesti. Ja väga hea asi on multš, seda soovitan kõigile!" Lilledest on Jannel kõige rohkem tulpe, nii et kõige värvilisem on tema aed kevadel. Sibulad võtab ta üles üle aasta, see on suur töö. Üldiselt ta selliste taimedega, mida peab talveks üles võtma, eriti tegelda ei taha. Roose on Jannel kolm, need on ka pigem juhuslikult näppu jäänud. "Lilleinimene ma eriti ei ole, aianduskeskuses tõmbab mind pigem põõsaste poole kui lillesibulaid valima," arvab Janne.

Aiandusega tegelemise juures saab Janne kõige rohkem rahuldust kaunist tulemusest. "Ma armastan külalisi ja meil on aias kena istumisnurk. Kuidas ma kutsuks külalised aeda, kui siin kole oleks?" põhjendab ta oma aiandushuvi.

Janne aed pole veel kaugeltki valmis. "Mulle meeldib plaane teha, oma puid-põõsaid ümber tõsta. Välja pole ükski veel läinud," räägib ta. "Järgmisena tahaksin aeda pihlaka istutada, see pidavat olema hea auraga taim."

Saarmase pesumaja omanik ja juhataja Eve Koppel on huvitunud aiandusest kogu elu. Tema emalgi oli kätt lillede peale ja Eve omakorda on "rohelised näpud" tütrele edasi pärandanud.

Eve Koppeli aias õitsevad lilled varakevadest hilissügiseni, aga oma lemmikuteks peab ta liiliaid. Neid on tal aias viite eri värvi: roosad, kollased, kahte eri sorti lillad ja valged. Kõiki sorte Eve ei teagi. "Meie kliimasse sobivad rippuvate kellukatega sordid, püstiste kellukatega on külmaõrnad ega lõhna nii hästi," soovitab Eve. Kui ta liiliate õitsemise ajal maja ära koristab, toob tuppa alati kimbu liiliaid ja hoiab aknad lahti. "Pole midagi paremat kui puhtas majas tuulega leviv liiliate lõhn," õhkab ta.

Suvel, kui aed kõige lopsakamalt õitseb, pääseb Eve seda ilu nautima tavaliselt alles õhtuhämaruses, sest suvi on ka pesumaja töö tippaeg. "Õnneks hakkavad liiliad kõige intensiivsemalt lõhnama just hämaruse saabudes," ütleb Eve. Uusim huvi on Evel aga hoopis eksootilised idamaised kaunitarid orhideed. Praegu on neid tal toas 32 taime ja õiteilu pakuvad need kaks korda aastas - talvel ja suvel.

Esimese orhidee tõi Eve kümme aastat tagasi kaasa Tai reisilt. Salakaubana, kenasti ajalehepaberi sisse tuutuks mähituna. "Kahjuks ma ei osanud teda hooldada ja mingit kirjandust selle kohta tol ajal ka polnud," kahetseb Eve. "Uputasin ta ära - jätsin kastmisvee potialusesse seisma." Viimased reliikviad rändasid Vietnamist Eestisse möödunudtalvise reisi suveniiridena. Need on alles väikesed taimemaimukesed, keda Eve hoolega poputab. Tema arvestuste kohaselt hakkavad need õitsema 5-6 aasta pärast. Eestis peab Eve parimaks Hortese orhideevalikut.

Fotod: Indrek Susi, Arno Mikkor, erakogu