Eestlasi Iraaki ehitama ei lähe

Pärast Iraagi sõja algust 2003. aastal kinnitasid USA ametivõimud, et riigi ülesehitustööde tellimuste andmisel eelistatakse just nende riikide ettevõtteid, kes neid oma sõduritega toetavad. Kuigi nende sekka kuulub ka Eesti, pole siitmaalt ükski firma Iraaki läinud, kirjutas Äripäev.

Saksa ajakirja Spiegel andmeil on Ühendriikide suurkorporatsioonid need, kes on sõjaväe toetamise ning ehitustöödega miljardeid kokku ajanud.

Näiteks Halliburtons KBR on nelja aasta jooksul teeninud kokku 192,6 miljardit krooni, juhtides sellega suurimate kasusaajate edetabelit. Oma teenistuse saab firma sõduritele elukohti ja tugipunkte ehitades, naftaväljasid parandades ning logistika- ja infrastruktuuriprojektidega. Kogu töö teeb ära 14 000-liikmeline meeskond.

2004. aasta teisel poolel korraldas tollase osaühingu Aumandia juht Revo Raudjärv väikest ekskursioonilaadset retke Dubaisse, kus pidavat toimuma mess eri maade ettevõtjatele, et leida kontakte ning võimalusi, kuidas Iraagis äri ajada. Eestist oli minemas kümme ettevõtet.

"See lõppes väga konkreetselt: kohalik šeik suri ära ja mess lükati edasi," põhjendab Raudjärv, miks üritusest asja ei saanud. Ta räägib, et kuigi määrati uus messi aeg, leiti selle toimumise ajaks juba uued väljakutsed ja nii minemata jäigi. "Iraak on ju tegelikult lähimate aastate suurim ehitusobjekt. Sinna oleks vaja kõike, aga kas meil on mõnda tootjat, kes suudaks selliseid mahtusid pakkuda," arutleb Raudjärv.

Raudjärv lisab veel ühe põhjuse, miks Iraagis Eesti ettevõtjaid pole, sealse kultuuri, mis võib põhjamaalasele arusaamatu olla. "Päris igaühte sinna ei lasta ka," arvab ta ning lisab, et enne peaks mõne kohaliku araablasega sõbraliku kontakti saavutama.