Parem karta kui kahetseda

Riigieelarve seadusest lähtuvalt peab valitsus igal sügisel hiljemalt ajaks, kui mehed metsa põdrajahile lähevad, olema järgmise aasta riigieelarve eelnõu riigikogule üle andnud. Valitsus on seda peaministri ilusate sõnade saatel ka teinud. Suur tänu, ka rahandusministeeriumile tehtud töö eest! 625-leheküljeline eelnõu koos seletuskirjaga annab märku tehtud tööst ja ümberjaotatava rahahulga suurusest. Nüüd on sobilik aeg visata esimene kiirpilk eelarvele kui Eesti arenguplaanile järgmiseks aastaks.

Ma ei hakka käsitlema seda, kuhu ja kui palju rohkem on raha järgmiseks aastakssuunatud. Küllap saavad ministrid enesekiitmise raske tööga ise hakkama. Väljendan vaid heameelt hariduskulutuste osakaalu kasvu suhtes eelarve kogukuludes. Oleme ilmselt üsna lähedal ajale, kus hakkame valusalt tundma hariduses seni tegemata jäänud otsuste mõju. Lähiaastate parim majanduspoliitika on hea hariduspoliitika.

Majanduses toimuva valguses tulebki esmajoones jälgida eelarve-eelnõu makromajanduslikke mõjusid. Kõige suurem risk on eelnõu koostamise aluseks olnud rahandusministeeriumi suvise majandusprognoosi võimalik ebatäpsus. Prognoosijad on olnud liiga optimistlikud.

Kuigi mul ei ole konkureerivat majandusanalüüsi, julgeksin väita, et järgmisel aastal võib majanduskasv tulla plaanitust arvestatavalt väiksem ja inflatsioon oluliselt suurem.

See ei pruugi tähendada automaatselt probleemi eelarve tuludele, lihtsalt majanduskasvu kroonide asemel laekuvad eelarve tuludesse inflatsioonikroonid. Kiirest inflatsioonist eelarvesse laekuvad lisakroonid ei tähenda aga ühiskonna heaolu reaalset kasvu, vaid näitavad raha väärtuse kiiret vähenemist kaupade ja teenuste suhtes.

Riigieelarve kulud on kasvanud viimase kahe aastaga ca 30 miljardit krooni, 94 miljardi kroonini. Valitsus plaanib 2008. aasta eelarve ja plaanitava lisaeelarvega teha ettepaneku sisuliselt aastaga kulutada tänasega võrreldes täiendavalt ca 24 miljardit krooni.

Vaadates majanduses toimuvat ja lisaeelarve märgilist väärtust, olen olnud seda meelt, et lisaeelarvet ei peaks tegema. Võiks piirduda ca 2 miljardi ulatuses ümbertõstmistega selle aasta eelarves ning jääda 2008. aasta eelarvekuludega kevadel riigi eelarvestrateegias heakskiidetud 90 miljardi krooni tasemele.

Kulude suure kasvuga on peaasjalikult kaks muret. Esiteks, ma ei ole kindel, et riigiasutused on valmis kahe aastaga ca kolmandiku võrra kasvanud vahendeid kuluefektiivselt kasutama. Raha kasutamise tõhusus ei pruugi jääda mitte ainult samaks, vaid on suur oht selle langemiseks kuni lihtsa raiskamiseni välja.

Teiseks teeb ettevaatlikuks, et eelarvevahenditega tootlikkust niigi oluliselt ületavale reaalpalga kasvule veelgi hoogu juurde antakse. Ja teadagi, avaliku sektori palga- ja pensionikulud on allapoole liikumise suhtes väga jäigad.

Ehk: realistlikult hinnates ei ole ilmselt ka halvematel aegadel poliitiliselt võimalik juba saavutatud palga- ja pensionitasemeid vähendada.

Palkade kasv on üks teguritest, mis on viinud meid normaalse konvergentsiga kaasaskäivat inflatsioonitaset oluliselt ületavate inflatsiooninäitajateni. Inflatsiooni ootus tekitab alati täiendavat inflatsiooni. Nii võimegi jõuda 2008. aastal kahekohalise inflatsiooninumbrini.

Väikse ja avatud ühiskonnana vajame majanduse murdehetkedel veelgi enam eelarvepoliitilist konservatiivsust, kui 2008. aasta eelarve eelnõu seda praegu pakub.