Uus seadus toob kaasa kohtukaasused

Nii näiteks keelab uus seadus kujutada isikuid seksuaalobjektina, reklaam ei tohi sisaldada sobimatut alastust ega kasutada seksuaalse alatooniga väljendeid ja kujundeid. Tallinna Ülikooli dotsendi Linnar Priimägi hinnangul ei muuda uus seadus reklaamitegijate elu kergemaks. "Potentsiaalsete kohtukaasuste arv hoopis suureneb," ennustas ta. "Kas reklaam on seksistlik või feministlik, on stiilihinnangu küsimus ja selle saab anda vaid üksikisik oma sisetundest lähtudes," lisas ta. Mida täpselt ei saa öelda, seda ei tohiks seaduses olla, arvas Priimägi.

Ka seaduseelnõu seletuskirjas seisab, et tegemist on määratlemata õigusmõistega, mis vajab peaaegu alati kontekstipõhist hindamist.

Reklaamiagentuuri DDB Eesti tegevjuht Jana Koppel oli samuti murelik. "Kui keegi soovib, võib isegi pilgus leida midagi seksistlikku," arutles ta.

Teise olulise muutusena ei tohi seaduseelnõu kohaselt last reklaamis kasutada ilma tema vanema kirjaliku nõusolekuta. Samuti keelatakse reklaam lasteasutustes.

Kergenduseks on see, et sni eraldi seadustes viidatud piirangud ja eritingimused on nüüd koondatud uude seadusse, rõõmustas seaduseelnõu ettevalmistamisel osalenud reklaamiagentuuri Taevas Ogilvy tegevjuht Rein Iida.

Reklaamiseadus liigub lugemisele riigikokku, kus võidakse teha veel muudatusi.

Uue reklaamiseaduse eelnõu põeb sama tõbe, mis vanagi: regulatsioone ei toeta piisav erialane teadmus. Autorkond on kirju ja koosneb peamiselt praktikutest, kellest igaüks suudab näha vaid oma lõigukest reklaami vallas. Juristid on samuti hädas. Selle asemel, et rääkida reklaami mõistetest, räägitakse asjadest "reklaamiseaduse mõistes" - eufemism, mis osutab professionaalsuse puudusele.

Häda algab sellest, et reklaami mõiste definitsioon on liialt lai. Reklaam olevat "teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil". Aga selline teave on ju ka kooliharidus! Ilmselt tulnuks reklaam määratleda oma põhiliikide kaudu.

Keeldude vallas jääb aga sõnastajatel just praktilisest kogemusest puudu. Keelatakse reklaamis "tugineda inimeste ebausul" ja "kasutada ära reklaami sihtgrupi vanusest tulenevat kergeusklikkust". Kas kuradiga reklaamid tuginevad ebausul? Ja FIBITi reklaam apelleerib just noorte ealisele kergeusklikkusele! Lõige 9 keelab "otseselt ega kaudselt alavääristada või muul viisil halvustada isikut, tema nime". Aga valimisreklaamid nagu "Ansip ütleb... - Savisaar ütleb..."? Samas keelatakse halvustada "tegevust, tegevusala, ... teenust".

Aga mida tegi plakat, kus anti teada, et mingi protsent prostituute põeb suguhaigusi? Sama logisev on senisest seadusest üle võetud kriteerium "tavalise tähelepanu korral": "Reklaam peab tavalise tähelepanu korral olema selgelt eristatav..." Mis vallast on küll pärit selline mõiste - "tavaline tähelepanu"? Kas psühholoogiast? Ei ole ju! Kust siis?