Eesti sihiks elukvaliteedi kasv

Eesti on teelahkmel. Kui viimase ajani nähti põhiprobleemina parempoolsete ignorantsust sotsiaalküsimustes (ja nii kujunes "kaks Eestit"), siis nüüd nähakse põhiprobleemina majanduslangust. Selgumas on, et Eesti on halb riik nii rikastele kui ka vaestele. Äriringkond ootab valitsuselt toetust tootmiskeskse majanduse ümberstruktureerimisel teeninduskeskseks, kuna selles on lisandväärtus suurem. Iseenesest on see ju õige mõte, kuid minu arvates on see liiga kitsas arusaam.

Eesti põhiprobleem on selge visiooni puudumine. Seepärast tegeldakse üksikküsimustega, pendeldatakse siia-sinna. Kuna silme ees pole selget sihti, ei saagi argumenteerida ühe või teise valiku mõttekuse üle. Ja mis veelgi hullem, meil pole mõõdupuud edusammude üle otsustamiseks. Nii kaobki usk ja ärieliit hõikab nagu ühest suust, et Eesti pole enam atraktiivne.

Minu arvates võiks Eesti sihiks olla elukvaliteedi stabiilne kasv. Seda mõõdaks ÜRO inimarenguindeks. Nii oleksid Eesti arengu põhinäitajad oodatav eluiga, koolilõpetanute suhtarv ja majanduskasv. Nii oleks meie siht pikaealiste, haritud ja jõukate inimeste arvu kasv. Kui me liiguksime inimarengu indeksis igal aastal kindlalt ühe sammu võrra edasi, oleksime 30 aasta pärast kohal, kus praegu on Taani, ehk 14. kohal Austria ees. See oleks köitev ja usutav valik.

Inimarengu indeksis tõusmine oleks tasakaalustatum siht kui "15 aastaga 5 jõukama riigi sekka". Juhtimise seisukohast on tasakaalustatus äärmiselt oluline, kuna jätkusuutlikuks arenguks tuleb toetada kõiki kolme - eluea, hariduse ja majanduse arengut. Just siia see koer maetud ongi. Varase suremuse arvelt kaua ei ratsuta, nagu praeguseks selgelt näha on. Ja ka koolilõpetajate suhtarv vajaks parandamist. Seni on üks koalitsioon tulnud ja teine läinud keskmiselt iga 15 kuu möödudes! Ilma Eesti riigi visioonita ongi saadud jagada ja valitseda kaugemate tagajärgede eest vastutamata. Kui Eesti riigis oleks terviklik strateegia eluea, hariduse ja majanduse arengu tasakaalustatud juhtimiseks, võtaksid poliitikud sisulise vastutuse.

Meil paljukiidetud ühisjooneks Iirimaa ja Singapuriga on olnud selge visioon. Tuleb tunnistada, et Eesti pole üheparteiriik nagu Singapur, ja et meil pole nii halb, nagu oli Iirimaal, kui nad ühiseesmärgi taha koondusid. Samas usun, et Eestis on aeg küps selleks, et parteid tuleksid järgmisteks valimisteks välja järgmise 15-30 aasta visiooniga. Kellele saab enim hääli, selle visiooni suunas võiksime edaspidi liikuda. Kui poliitikud oma sõnade eest tegudega vastutavad, valitakse nad tagasi ja nii toimubki riigi areng.

Ma ei näe Eestis parteide asemel ühtki teist jõudu, kes saaks Eesti visiooni välja pakkuda. Kodanikualgatusel pole piisavalt ressursse ega mandaati. Valitsusasutustel samuti mitte. Usun, et kui parteiprogrammid tõusevad visiooni tasemele, ei tule poliitikutel valijaskonnas pettuda. Meenutagem, et rahvas pidas poliitikat palju sisukamaks 15 aastat tagasi, mil poliitilistel valikutel olid hoopis teised tagajärjed. Populism nähti kohe läbi ja enamik selle õnge ei läinud.

Praegu ei ole rahvas mitte lollim, vaid samavõrd arukas. Asi on lihtsalt selles, et poliitikud ei tee enam tuleviku seisukohast tõsiseltvõetavaid valikuid. Seetõttu köidabki rahva tähelepanu pigem poliitikute tolategemine ajalehtede veergudel ja telesaadetes.

Kui maailm on Eesti Vabariigi taaskehtestamisest 15 aastat edasi läinud, näivad poliitikud olevat astunud 25 aastat tagasi aega, mil Brežnev ja teised naljanumbriks olid.