Viimase aja suuremaid streike ühendab kurb asjaolu: need kõik toimuvad sektorites, mis on lootusetult ebaefektiivsed.
Haridussüsteem, meditsiin, transport - neid kõiki on Eesti iseseisvuse ajal põhjalikult reformitud. Paraku tähendab pidev reform vaid poliitilisi tõmbetuuli, mitte ökonoomsust.
Ühelt poolt peavad nii arstid, õpetajad kui ka bussijuhid tihti töötama kolme koha peal, et ennast ära elatada. Teisest küljest on meil hiid- ja pisikoolid, kombinaatpolikliinikud ja igasuguse taseme kaotanud maahaiglad ning tühjalt külavaheteil sõitvad suured bussid. Kas pole siis ilmne, et kogu süsteem on läbinisti mäda?
Ka mõttetu siblimine on tegevusetus. Nüüd sööb Eesti omaenda tegevusetuse mõrusid vilju. 1990ndatel oli võimalus muuta ka need struktuurid efektiivseiks, kuid see magati maha. Kartus kaotada valijate hääli tegi riigi raha raiskamisest rahvuskombe.
Arukas oleks maksta iga töökoha eest normaalset palka ning muuta kogu süsteem tööjõusäästlikuks - et inimesi ei raisataks ega ära kurnataks. Kes aga nüüd mängureforme lõpetada ja pärisreforme ette võtta julgeks?
Toompealt tuleb vaid hirmu lehka ning all kestab juhtimine streikide kaudu.
Seotud lood
Telia Digikoristuspäev toimub juba 31. jaanuaril. Meenutame, kuidas viidi sel aastal digikoristust läbi Eesti Kaitseväes, kus IT-süsteemidest ja seadmetest kustutati kokku kümnete terabaitide ulatuses digikeltsa.