Kuidas otsida elu

Aga kui mõtleksime korraks teistpidi: kui kusagil kaugel oleks inimesele sarnased olendid, kes samuti murravad pead, kas nad ikka on Universumis üksi, siis kas nad peaksid Maad elatavaks paigaks?

Just sellele küsimusele keskendusid astronoomid ajakirjas Astrophysical Journal avaldatud artiklis. Artikli autorite sõnul on vastuseks kindel „Jah”. Võimsa Päikesele suunatud teleskoobi abil on võimalik Maa olemasolu kindlaks teha ning vaatamata kehvale lahutusele siiski üllatavalt palju järeldusi teha, kirjutas Science Daily.

„Maa paistaks kõigest üheainsa pikslina, mitte suure paljudest pikslitest koosneva pildina,” ütles artikli üks autoritest Florida ülikooli dotsent Eric Ford. „Sellest aga piisab, et teha kindlaks pöörlemisperiood ning pilvede ja vedela vee olemasolu.”

Uurimus võib näida mõnevõrra mõttetu, kuid tal on vägagi tõsine eesmärk: anda nö teekaart Maa-sarnaseid planeete otsivatele astronoomidele. „Järgnevate kümnendite jooksul ehitatakse mitmeid uusi võimsate teleskoopidega varustatud observatooriume ning küsimus, kuidas tunda ära elu leidmise seisukohalt kõige perspektiivsemad planeedid, muutub tõenäoliselt järjest olulisemaks,” ütles artikli esimene autor, Kanaari saartel asuvas observatooriumis töötav astronoom Enric Palle.

Planeet peab elu kandmiseks täitma mitmeid olulisi tingimusi. Vedela vee olemasoluks on vajalik õige kaugus tähest ning teda peab ümbritsema hävitava kosmilise kiirguse eest kaitsev atmosfäär.

Enamik leitud planeetidest on Maast palju kordi suuremad, mis tähendab, et tõenäoliselt on nende puhul tegemist Jupiteri ja Saturni sarnaste peamiselt vesinikust ja heeliumist gaashiidude, mitte Maa või Marsi taoliste tahke pinnaga kiviplaneetidega.

Kuid astronoomid peavad plaani, kuidas tabada ka tähtedele lähemal paiknevaid väiksemaid planeete. Võtmetähtsusega asjaoluks on osata planeedilt kiirguva valguse muutlikkusest võimalikult palju infot välja lugeda.

Astronoomid mõistavad hästi, et Maa pinna keemilise koostise uurimiseks tuleb Maad väga kaua võimsate teleskoopidega jälgida. Sel ajal aga Maa pöörleb pidevalt ning lisaks muutub pidevalt ka pilvkate, mis muudab oluliselt tagasipeegelduva kiirguse hulka. Küsimuseks on, kas pidevalt muutuv pilvisus teeb võimatuks Maa pöörlemisperioodi kindlaksmääramise?

Vastuse leidmiseks kasutasid teadlased arvutimudeli abi. Leiti, et ehkki pilvkate muutub pidevalt, on ta globaalses ulatuses siiski võrdlemisi konstantse iseloomuga. Vihmametsad on enamasti pilvedega kaetud, kõrbed aga selge taevaga. Seega võib eeldada, et mitme nädala jooksul Maad vaadeldes tuleb esile korduv muster, mille järgi on pöörlemisperioodi kindlaksmääramine täiesti võimalik.

Kui see on kindlaks tehtud, on järgmiseks sammuks eeldada, et anomaaliad ehk kõrvalekalded täiesti regulaarsest pöörlemisperioodist tulenevad pilvisusest ehk siis Maal peab olema ilmastik ja seega ka atmosfäär. Mõned planeedid on pidevalt täielikult pilvedesse mähitud, teistel puuduvad pilved üldse, muutuv pilvkate näitab aga pidevas muutuses olevat ilmastikku. Maal tähendab see vedela vee aurustumist ning taaskondenseerumist ning mahasadamist, mis tähendab, et olemas on eluks hädavajalik vedel vesi.

„Uuringu tulemused on olulised järgmise põlvkonna teleskoope kavandavatele astronoomidele, sest vaja on täpselt teada, millele tuleks enam keskenduda,” ütles Ford. „Tundub, et Maa-sarnaste planeetide leidmiseks läheb vaja vähemalt kaks korda Hubble’i kosmoseteleskoobist võimsamat teleskoopi.” Ford ütles, et loodetavasti aitab uuring leida motivatsiooni ja raha veelgi võimsama uue kosmoseteleskoobi ehitamiseks.