Kardinate eesttõmbamine avardab silmapiiri, ükskõik kummalt poolt vaadata. Samasugune kardinate avamine seisab ees kolmandal sektoril, kui mittetulundusühingute aastaaruanded 2010. aastast registris kõigile kasutatavaks muutuvad. Kodanikuühiskonna arenguks on see kauaoodatud samm.
Korraliku registri puudumine on saanud üheks põhitakistuseks riigi ja kolmanda sektori koostöös. Olgu jutt kaasamisest, rahastamisest või teenuste üleandmisest, ikka põrkuvad ühendused argumentidele, et puudub ülevaade organisatsioonidest, nende töö tulemustest ja siin liikuvast rahast.
Aastaaruannete avalikustamine peaks lõpetama kolmanda sektori madaldamise heategevuseks või südamlike inimeste hobiks ja asendama õige pildiga sellest kui ühiskondlikust ja majanduslikust jõust. Kui maailma kolmas sektor oleks riik, peaks ta kuuluma G8-sse kui majanduslik supervõim - SKP poolest võrdne Prantsusmaaga, napilt maas Suurbritanniast, ees näiteks Hiinast, Kanadast ja Venemaast. Eesti ühenduste panust meie majandusse - nii nende kaudu tehtava palgalise kui ka vabatahtliku tööna - võib seni vaid oletada.
Ma ootan, et see lõpetab ka praegu ühendustele tuttava kemplemise ametnikega, kellele tuleb pahatihti alandaval moel selgitada, miks on vaja maksta ühenduse töötajatele palka või tasuda kontorikulusid. Mõeldamatut käitumist äris (kujutlegem näiteks ministeeriumit autot ostes ütlemas, et võtaks küll masina, kuid ei maksa hinnast seda osa, mida loeb tootja püsikuludeks) peetakse millegipärast loomulikuks kolmanda sektoriga - just kui peaks lisaks siin tõesti sageli vabatahtlikena töötavatele inimestele ka lambid ja radiaatorid lihtsalt heast südamest põlema ja kütma hakkama.
Läbipaistev register aitab lõpetada üksikute kuritarvituste (mida kolmandas sektoris kindlasti pole rohkem kui mujal) üldistamise kogu sektorile. Pole ka saladus, et ühenduste seas on neid, kes on tugevamad oma olulisusest rääkimises kui tegelike muutuste saavutamises. Kui ärisektoris reguleerib ettevõtete kadumist turg, siis ebaefektiivne ühendus võib heade projektikirjutajate najal pikalt tegutseda ning napsata ressursse teiste, vajalikumate eest. Võrdleva ülevaate puudumine on vesi selliste mullimüüjate veskile.
Adekvaatne info on vajalik ka neile, kes soovivad ühendustes osaleda oma teadmiste, oskuste ja rahaga. Selleks tekib nüüd andmebaas, kust leida üles need, kelle toetamine kõige enam tulemust annab. Ses suhtes jääb seadusemuutus poolikukski, sest tasulised päringud registrist ei õhuta niisugusele otsimistööle.
Oma iva on aga ka ametiühingute jutus, et näiteks läbirääkimistel ei peaks tööandjad teadma streigikassa suurust. On juhtumeid, kus läbipaistvus võib kolmandat sektorit kahjustada, kuid eelkõige on need seotud ebademokraatlike riikidega nagu Valgevene. Võimalikud erandid tulekski praegu välja tuua ja arvesse võtta, kuid mitte torpedeerida nende pärast kogu sektori läbipaistvust ja tõsiseltvõetavust.
Ja veel - EMSLi tegevus- ja finantsaruanded asuvad aadressil
www.ngo.ee/aruanded. Mida rohkem meie töö vastu huvi tuntakse ja neid loetakse, seda parem meel mul ühenduse juhina on.
EMSL on avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste liit, mille eesmärk on kodanikuühiskonna tugevdamine ühenduste tegevuskeskkonna parandamise ja nende suutlikkuse tõstmise kaudu.
Seotud lood
Ettevõtete juhtidel tuleb muude küsimuste kõrval mõelda ka sellele, mil moel oma töötajaid kõige tulemuslikumalt innustada. Mitmed neist on kasutusele võtnud boonuspaketid ja üha rohkemad kaaluvad töötajatele lisahüvede pakkumist, just selliste, mida päriselt enim vajatakse ning hinnatakse: tööalased arenguvõimalused, rahalised boonused, täiendav tervisekindlustus, paindlik töökorraldus ja ühisüritused. Leinonen toetab oma klientidest tööandjaid iga päev just motiveerimisprogrammide väljatöötamisega. Millised on kõige populaarsemad boonusmeetmed?