Hiiglaslik prügisaar – suurem kui Prantsusmaa

Ala on võrreldav kõrbega ookeanis – seal on fütoplanktonit, aga väga vähe kalu või mereloomi. Seetõttu satuvad sinna väga harva ka kalamehed, samuti pole tuuled meresõiduks soodsad, seega pole ala eriti laevatatav, kirjutas Howstuffworks.

Kuid lisaks planktonile loksub seal miljoneid tonne prügi, enamasti plastmass ja kilekotid. Tegu on maailma suurima prügimäega, mis seilab otse keset ookeani. Ookeaniteadlase Charles Moore’i andmetel leidub seal ühes ruutkilomeetris 3,3 miljonit prügitükki või –tükikest. Osalt ulatub prügisaar kuni 30 meetri sügavusele

Keeris on kokku kandnud kaks hulpivat prügisaart, mida kutsutakse vastavalt Vaikse ookeani idaprügila ja lääneprügila. Idapoolne keerleb Hawaii ja California vahel, selle pindala suurus on teadlaste hinnangul võrreldav USA Texase osariigi või siis Prantsusmaa omaga. Läänepoolne prügisaar on tekkinud Jaapani ja Hawaii vahel.

Prügi on neisse keeristesse kogunenud üle ilma. Kaht prügiala seob omavahel hoovuste nn subtroopiline konvergents, kus vaatluslendude ajal on märgatud samuti hulpimas suuri prügikoguseid.

Maailmameredes ujuvast prügist 90 protsenti on plastmass ja kilekotid. ÜRO keskkonnaprogramm hindas 2006. aastal, et ookeanide igal ruutmiilil hulbib 46 000 plastitükki. Maailmameres on piirkondi, kus plastikogus meres ületab planktoni kuuekordselt.

Maailmas igal aastal toodetud plastidest umbes kümnendik jõuab lõpuks merre. Sellest 70 protsenti vajub põhja. Ülejäänu jääb lainetesse hulpima ning jõuab ühel hetkel välja Vaikse ookeani keeristes tekkinud prügisaartesse.

Plastide peamine probleem on see, et nad pole biolagunevad. Ükski looduslik protsess ei suuda neist lahti saada. Selle asemel tabab plaste fotodegradatsioon – suuremad esemed lagunevad aina väiksemateks tükikesteks, kuid polümeerstruktuurid püsivad endiselt alles.

Mereelukad söövad neid üliväikesi plastitükikesi sisse, need põhjustavad mürgitusi ja ummistusi. Plastitükikesed suudavad endasse imeda mürgiseid kemikaale, näiteks merre heidetud mürke.

Prügisaartest pärinev saast on tekitanud tohutut kahju albatrossidele, kes haaravad noka vahele kõike, mida arvavad olevat toit. Kui see on aga plastmassitükk või kilekotiriba, võib lind lämbuda.

Midway saarel, kuhu ulatub välja idapoolne prügisaar, toovad albatrossid igal aastal ilmale pool miljonit poega. Neist 200 000 sureb, paljud seetõttu, et vanemad toidavad neid plastmassitükkidega, pidades seda ekslikult toiduks. Plastid ja muu merre sattunud prügi tapab igal aastal miljon merelindu ja –looma.

See saast lõhub ka meresõidukeid, reostab randu ning häirib kalureid. Lisaks jõuab osa prügist hoovuste toel välja rannikule. Mõnes Hawaii arhipelaagi saare rannas on kolmemeetrine prügikiht, teisal särab plastmassliiv – väikesed terakesed, mille koristamine on pea võimatu.

Enamus meres hulpivast prahist polegi pärit laevadelt – 80 protsenti sellest on hulpima pääsenud siiski kaldalt.