Pardikeste elu algas Hiinas, kust nad Hong Kongi kaudu alustasid teed USAsse. Mereteel puhkes torm ning kaksteist konteinerit kukkus kuupäevajoone lähedal 29. jaanuaril 1992 Vaiksesse ookeani. Ühes konteineris olid pardid, tegelikult mitte ainult pardid - vaid ka punased koprad, rohelised konnad ja sinised kilpkonnad - laste vannilelud.
Kaks kolmandikku leludest hulpis lõunasse troopilistesse vetesse. Neid leiti kuid hiljem Indoneesia, Austraalia ja Lõuna-Ameerika randadest. Kuid umbes 10 000 parti olid valinud tee põhja suunas. 1992. aasta lõpuks olid nad Alaskas ning liikusid edasi läände. Jaapanist möödumiseks kulus kolm aastat, seejärel olid pardikesed taas tagasi Alaskal, Vaikse-Ookeani keeris oli nad tagasi toonud. Edasi jätkasid pardid teed Arktika suunas.
Paljud sattusid kaldale, kui hoovused kandsid neid läbi Alaska ja Venemaa vahelise Beringi väina. Seejärel ennustas Ebbesmeyer, et pardid jäävad aastateks jäävangi, liikudes Atlandi ookeani suunas kiirusega mitte üle kahe kilomeetri päevas.
Tegelikult ei ole pardid Ebbesmeyeri ainus jälgimisobjekt - aastast 1990 jälgib ta 61 000 Nike sporditossu saatust, mis samal kombel konteinerist merre kukkusid.
Aastal 2000 leiti parte Põhja-Atlandit, ning 2003. aastal loodeti, et mõni neist uhutakse Põhja-Ameerikas kaldale. Samal aastal pani First Years Inc välja vaevatasu.
Nüüdseks on merevesi ja päike pardid valgeks pleegitanud. Viimasel kahel aastal on partidest vähe kuulda olnud, kuid okeanograafid loodavad, et järgmisena võib parte kohata Edela-Inglismaal, Iirimaa lõunarannikul või Šotimaa läänerannikul.
Briti rahvusliku okeanograafiakeskuse teadlane Simon Boxall ütles, et partide abil on võimalik jälgida muutusi kliimas. "Nende abil näeb, kuidas hoovused ümber maakera liiguvad ning hoovused määravad meie kliima.
Britid on juba kutsunud randades puhkajaid silmi lahti hoida - tänaseks on parte väga vähe alles jäänud. Aga kuivõrd plastik peab vastu sada aastat, siis loodetakse sellele seiklusloole aina uusi järgesid.