Või mis see siin õues on? Talverõõmud ilma lumeta on muidugi ka olemas. Linnainimesele, ja neid on Eestis enamik, ei olegi lumi mingi eriline talverõõmu garantii.
Lumi on veider must sagar teepeenral ja kole hang hoovis. Talverõõmud on hoopis peened kontserdid kirikutes, etendused teatrites ning kvaliteetne teleprogramm.
Siiski on olemas ka originaalsemaid inimesi, kes leiavad talvest ja pimedusest rõõmu ning rakendust toas istumata. Paariga neist kirjutasin tänase avaloo. Toas istudes või lume korral nina maas mäest alla kihutades ja lumelauaga kurve võttes märkad vaid ebaolulist - kuidas ellu jääda. Maailma suurust taipad vaid siis, kui mäe otsast mitte rajale ei hüppa, vaid lased pilgu ringi käia. Universumi suuruse tunnetamiseks tuleb aga pilk veelgi kõrgemale tõsta ning horisont ei ole enam piiriks.
Üleval toimub nii mõndagi. Kuigi gravitatsiooni põhjused ei ole teadlastel veel päris selged, hoiab see veider jõud koos päris tummist tulevärki. Veidigi kõrvu liigutades ja näppude peal kokku lüües tundub ainuüksi Päikeselt lähenevat nii palju energiat, et meie kohalikud kütusekriisid paistavad mannetuna. Supernoovad plahvatavad, komeedid kimavad ja väikesed rohelised mehikesed Alfa Kentaurilt lehvitavad alati, kui neile lehvitada.
Nagu meile juba alates Lembitu ajast räägitud on - üles tasub vaadata.
Seotud lood
Kõik teadsid Helenet (42) kui sooja ja elava iseloomuga edukat naist. Tööl olles oli ta asjalik ning kodus tegeles laste ja majapidamisega. Õhtuti premeeris ta end tihti pokaali veiniga, et igapäevaseid muresid vaigistada ja stressi leevendada. Viimasel ajal vaevles ta aga unetuse käes ja ka lähedaste sõnul hakkas ta oma sära kaotama. Enese teadmata viis pidev veinitamine naise sügavamale alkoholi lõksu ja õhtusest lõõgastusrituaalist sai hoopis uneprobleemide põhjustaja. Helene jagab oma lugu, kuidas ta sõltuvusest vabanes ja enda elus uue lehekülje keeras.