„Valkude translokatsioonid on osaliseks kasvajarakkude aktiveerimisel,” lisas ta. „Kui me suudame neid liikumisi avastada, saab tulevikus selle abil diagnoosida nii vähkkasvaja tüüpi kui ka seda, kui kaugele on vähk arenenud.”
Meetodi puhul kasutati koos kahte olemasolevat tehnoloogiat: elektroporatsiooni – meetodit, mis võimaldab molekule elektriväljas lahutada, ning läbivoolu tsütomeetriat, mis lubab rakke kiiresti uurida.
Uus tehnoloogia – elektroporatsiooni läbivoolu tsütomeetria – viib kokku esimese tehnoloogia eristusvõime ning teise kiiruse.
Rakud liiguvad mikrokiibi sees olevaid peenikesi kanaleid pidi ning samal ajal toimub elektroporatsioon, kus elektriimpulsid avavad rakumembraani poorid ning rakust vabanevad valgud. Sensorid jälgivad valkude kontsentratsioone.
Valkude asukoht raku sees võib otseselt mõjutada seda, kui palju valku rakust väljub, seega on võimalik uue tehnoloogia abil täpselt määrata, kus valk rakus asus.
Kui valgud paiknevad oma õiges kohas – liiguvad vabalt raku sees või asuvad tsütoplasmas, siis vabaneb eletroporatsiooni käigus rakust suur hulk valke. Kui rakus on toimunud valkude translokatsioon - valgud on liikunud tsütoplasmast rakumembraani, siis on vabanevate valkude kogus väike.
Varasemad tehnoloogiate abil oli võimalik avastada valkude liikumisi mõnes üksikus rakus või siis mõõta paljude rakkude keskmist, aga need andmed on ebaolulised, kui on vaja teada saada infot valkude paiknemisest igas rakus eraldi, ütles Lu.
„Kui saame vaadelda mõnda rakku, siis näeme puid, aga mitte metsa,” rääkis ta. „Võttes aga suure mõõtmise puhul keskmised andmed, näeme metsa, aga mitte puid. Meie meetodi puhul on võimalik saada andmeid nii puude kui ka metsa kohta.”