Ootamatu avastus annab diabeetikutele uut lootust

See hiirte peal tehtud avastus annab diabeeti põdevatele patsientidele lootust, et nende hävinud insuliini tootvad rakud oleks võimalik ühel päeval uute toimivate rakkudega asendada. Tegemist on olulise läbimurdega pankreaseuuringutes – siiani arvati, et insuliini tootvateks rakkudeks arenevaid tüvirakke pankreases üldse ei leidugi, kirjutas Nature.

“Tegemist on suure avastusega,” ütles Californias San Diegos asuva tüviraku-uuringutega tegeleva ettevõte juhtivteadlane Emmanuel Baetge. „See keerab kõik senised teadmised pea peale.”

Juba varem teati, et veres ja südames leidub ka täiskasvanutel tüvirakke, mis suudavad vajadusel areneda spetsiifilisteks rakkudeks, et asendada hävinud või vigastatud rakud. Kui selliseid rakke leiduks ka pankreases, võiks nende abil olla võimalik taastada esimest tüüpi diabeedi patsientidel hävinud beeta-rakud, mis toodavad insuliini.

Selline oli vähemalt esialgne plaan. Plaanil oli aga üks suur puudus – teadlased on korduvalt püüdnud pankreasest selliseid rakke leida, kuid siiani edutult. „Enamik teadlastest, sealhulgas ka mina, järeldasid, et pankreas on selles osas muudest organitest väga erinev,” ütles Harvardi ülikooli tüviraku-uurija Douglas Melton.

Kuna vastavaid tüvirakke ei suudetud leida, jäi ainult kaks võimalust: sundida vähesed allesjäänud beeta-rakud intensiivselt jagunema või programmeerida embrüonaalsed tüvirakud vajalikuks rakutüübiks muutuma ning siis need patsienti siirdada.

Kahjuks on aga beeta-rakke raske eraldada ning nad kasvavad katseklaasis väga aeglaselt, mistõttu on nende arvu kiire mitmekordistamine väga keeruline ettevõtmine. Embrüonaalseid tüvirakke on lihtsam kasvatada, kuid nende programmeerimine on keeruline. „Ei ole niisama lihtne neile selgeks teha, milleks nad arenema peavad,” ütles Melton. Baetge töörühma teadlased on jõudnud selles suunas juba üsna kaugele: nad suutsid embrüonaalsetest tüvirakkudest kasvatada beeta-rakke, kuid need uued rakud polnud glükoosi suhtes kuigi tundlikud, seega ei saaks nad hakkama diabeetikutel insuliinitootmise reguleerimisega.

Belgias Brüsselis asuva Vrije ülikooli diabeediuurimiskeskuse teadlased eesotsas Harry Heimbergiga otsisid samal ajal aga ikka veel pankreasest tüvirakke.

Siiani on uurijad spetsiifilisi tüvirakke otsides pankreast kahjustanud, jälginud uute beeta-rakkude tekkimist ning püüdnud seejärel avastada uute rakkude allikat. Nii leiti aga vaid, et uued beeta-rakud tekkisid olemasolevate beeta-rakkude jagunemisel.

Heimberg ja tema kolleegid kahjustasid pankreast teistmoodi: nad sulgesid juha, mille kaudu seedeensüümid pankreasest välja voolasid. See põhjustas põletikku ning beeta-rakkude arvu kahekordistumist.

Uusi rakke uurinud teadlased avastasid nende hulgast rakud, mis tootsid ainult embrüonaalsetes pankreaserakkudes leiduvat valku: sellest järeldati, et tegemist võis olla tüvirakkudest arenenud rakkudega. Nad uurisid neid rakke põhjalikumalt ning leidsid, et need suutsid toota uusi beeta-rakke, mis suutsid vajalikul määral reageerida ka glükoosile. Tulemustest kirjutati põhjalikumalt ajakirja Cell läinud nädala numbris.

Uurimus tõestab, et hiired suudavad täiendada insuliini tootvate beeta-rakkude varusid – vähemalt surve all olles. Tuleb veel lõplikult tõestada, et leitud rakkude puhul on tõepoolest tegemist ennast taastootvate tüvirakkudega. Tüvirakud või mitte, igatahes võivad diabeetikud uurimistöö tulemustest uut lootust saada, ütles embrüonaalsetest tüvirakkudest beeta-rakkude tootmisega tegelev Baetge.

“Nii võiks tõesti diabeeti ravida. Peab vaid leidma mingi muu viisi peale vigastuse, millega stimuleerida neid rakke jagunema,” ütles Baetge.

Nüüd, kui need rakud on lõpuks leitud, võivad uurijad hakata tegelema järgmistele küsimustele vastuste otsimisega, ütles Heimberg. „Neid oli tõesti raske leida,” sõnas Heimberg pankrease tüvirakkudest rääkides. „Mõnikord nimetame neid uinuvateks kaunitarideks, keda on raske äratada.”