Põnevaid fakte relatiivsusteooriast

Ning Einstein ei nimetanud oma teooriat algul relatiivsusteooriaks. Tegelikult ta lausa vihkas seda nimetust. Tema 1905. aastal ilmunud artikkel kannab nimetust „Liikuvate kehade elektrodünaamikast” ning sõna "relatiivne" ta seal ei kasutanud. Einstein ise eelistas oma hüpoteesi nimetada invariantsusteooriaks, sest füüsikaseadused paistavad kõigile vaatlejaile ühesugustena, sõltumata nende asukohast. Selles polnud Einsteini arvates midagi relatiivset, kirjutas DiscoverMagazine.

Aegruum? Ka see pole Einsteini väljamõeldis. Neljanda mõõtme ehk aja pookis ruumile külge Einsteini õppejõud Hermann Minkowski, kes nimetas tudengist Einsteini kord laisaks koeraks.

Kuid Einstein on kaheldamatult Galileo mõtete edasiarendaja ning kirjeldas esimesena veidraid asju, mis juhtuvad siis, kui objekt liigub valguse kiiruse lähedase kiirusega.

E=mc² on küll Einsteini loodud valem, kuid sarnastele mõtetele jõudis aasta varem ka Austria füüsik Friedrich Häsenöhrl. Temast ei teata aga tänapäeval suurt midagi, sest relatiivsusega ta seda seostada ei osanud.

Erirelatiivsusteooria loomise ajal töötas Einstein Berni patendiametis ning oli sunnitud oma töövälist tegevust ülemuse eest varjama.

Ka reeglid on relatiivsed. Einsteini järgi ei saa miski liikuda kiiremini kui valgus, kuid ruum ise paisus vahetult pärast Suurt pauku siiski valgusest oluliselt kiiremini.

Relatiivsusteooriaid on tegelikult kaks. Esimene ilmus 1905. aastal ning kannab nime erirelatiivsusteooria. 1916. aastal avaldatud üldrelatiivsusteooria näitas aga Einsteini tõelist geniaalsust. Selle teooriaga näitas ta, et aegruum on kõver ning selgitas selle kaudu gravitatsiooni olemust.

Relatiivsusteooria loomine nõudis märkimisväärseid matemaatilisi oskusi, mis polnud Einsteini tugevaim külg. Teda aitas selles ülikooliaegne sõber Marcel Grossmann, kelle abil ta end ka ülikooli matemaatikaeksamitest läbi vedas.

Sellele vaatamata sisaldas üldrelatiivsusteooria olulist matemaatilist viga, mille tõttu muutus valeks gravitatsiooni mõju suurus valguse liikumissuunale.

Einsteini õnneks lükkas Esimese maailmasõja puhkemine teooria katselise kontrollimise edasi. 1919. aastal toimus järgmine päikesevarjutus, mille ajal sai kontrollida, kas gravitatsioon tõepoolest valguskiirte liikumissuunda mõjutab. Katse läbiviija, kuulus Briti füüsik Arthur Eddington kinnitas relatiivsusteooria õigsust, mis tagas Einsteinile lõplikult ülemaailmse kuulsuse.

Hiljem asja uurinud teadlastele on siiski jäänud mulje, et Eddington tegeles teooria õigsuse kinnitamiseks pisut fotode ilustamisega. Tol ajal ei pannud seda aga keegi tähele.

Kuni Einsteini surmani 1955. aastal polnud teadlastel kuigi palju võimalusi üldrelatiivsusteooria väidete kontrollimiseks. Tänapäeval on aga teooria laialt kasutuses näiteks kaugete galaktikate massi hindamisel.

Kui sa ikkagi ei saa hästi aru, milles relatiivsusteooria seisneb, siis mõtle väidetavalt Einsteini väljaöeldud lausele: „Pane käsi minutiks kuumale pliidirauale ning see aeg tundub terve tunni pikkusena. Kui aga oled tunnikese koos ilusa tüdrukuga, näib, nagu oleks kulunud kõigest minut.” Loe ka: "Milles seisneb relatiivsusteooria".