Nädal Raul Veede pilgu läbi

Nägin unes, et olin majandusministeeriumi ametnik. Pidin minema hommikul kella 9ks notari juurde, et sõlmida leping elektriraudtee müügiks ASile Looderaudtee. Siis aga helises telefon. "Tere, mina olen, Marcel. Marcel Proust. Kuule, mul on siin nohu ja... kass ajas lillepoti ümber ja... Tead, ma täna ikka ei tule. Ära sina ka tule."

Järgmisel päeval tõusis mul lehte lugedes palavik. Leht kirjutas, kuidas tuntud prantsuse kirjanik ja Nobeli preemia laureaat kaebas Eesti riigi kohtusse, sest ametnik ei tulnud notari juurde lepingut sõlmima. Selle eest nõudis Proust viivist 5% päevas, 1825% aastas. Jube oli, hirmuvärinad ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Hommikul mõtlesin, mida see kõik tähendada võiks, ja otsustasin, et ju kisub vihmale. Aga keegi oli mu küüned öösel sakiliseks närinud ning millegipärast polnud ka rongisõidutuju.

Kuna töölepinguseadus oli täiuslik, suurepärane ja säras kui prillikivi, paistis tema helk inimestele silma ja ajas nad närvi. Nüüd peavad asjaosalised Laitse lossis kinniste uste taga nõu, kuidas seadus koledamaks muuta. Pilootprojektina kehtestatakse seadus kõigepealt Laitse mõisa maadel ning vaadatakse, kuidas rahvas reageerib. Üksikasju veel ei teata, kuid kohalikud olla näinud, kuidas veoautolt laaditi lossi keldrisse mitu kastitäit nuute, tünder soolvett ja üks liigesevenitusraam.

Esmaspäeval paistis Ameerika börsidel päike ja laulsid linnud. Inimesed tulid haljale aasale jalutama, naersid, laulsid ja jooksid üksteisel käest kinni hoides ringi. Eks eufooriaks ole ka põhjust, Föderaalreserv süstis majandusse 200 miljardit dollarit. Mullu samal ajal oli rahasüst vististi suuremgi.

Nii see sõltuvus tekib, aasta pärast tulevad taas külmavärinad ja peapööritus. Ja siis tuleb jälle õde joostes süstlaga.

Sel nädalal tuli Eesti toime suurepärase spordisaavutusega: pärast pikka hoojooksu kalpsas ta üle terve Euroopa Liidu ja Atlandi ning maandus Ameerika Ühendriikides. Nüüdsest nimetatakse meie viisasid sissesõidulubadeks ning neid väljastab sisejulgeoleku ministeerium.

Kahtlemata on see tähtis tulemus ja läheb Guinnessi rekordite raamatusse. Teema on nii põnev, et tekib tahtmine selle kohta üht-teist lähemalt teada. Näiteks milliseid isikuandmeid täpselt nüüdsest Ühendriikidele andma hakatakse ja mis tingimustel, kas keegi sellest ka andmete omanikku teavitab ning kas USA pääseb ligi ka nende Eesti kodanike andmetele, kes pole ilmutanud soovi sinna reisida?

Viinapudelitele ilmuvad varsti hoiatussildid: joomine on tervisele kahjulik. Tõsijutt, ongi. Aga lähenemine võiks olla süstemaatilisem, tervisele kahjulikke, ent tänini legaalseid tooteid on ju kõikjal meie ümber. Miks autodele hoiatusi ei kleebita? Võib-olla hakkaks mõni tulevane roolijoodik elu üle järele mõtlema, loobuks autoostust ning temast saaks igati tubli jalakäija. Kuni ta vöötrajal alla aetakse.