Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi

Kohtutäitur pani müüki seitse ärimees Pjotr Sedini kinnistut Tallinna kesklinnas. "Mingit pankrotti pole," vehib Sedin kätega. "Tegemist on tavalise enampakkumisega." No kas see ikka nii tavaline on, kui korraga seitse kinnistut müüki paisatakse? Kinnisvaraasjatundjad kahtlevad, kas sellise lahmaka pakkumise peale Eesti rahajõmmide hammas hakkab. Kui Sedini kinnistud tõesti kaubaks lähevad, võib ta võtta tüki kalevit, tikkida sellele "Seitse ühe hoobiga", panna selle endale vööna ümber ja minna rätsep Hansu kombel laia maailma õnne otsima.

Kurjad keeled aga ei vaiki ja sosistavad Sedini äri raskustest, tehes üldistusi, et eks nüüd hakkab sarnaseid uudiseid veelgi tulema. Muud ei kuulegi, et on majandusraskuste aeg, kasv pidurdub, hinnad tõusevad, kasumid vähenevad, eelarve ei saa täis, tuleb kulusid kokku hoida, püksirihma pingutada, koondada ja kärpida.

Rääkisin eile majandusraskuste teemal eksperdiga. Täpsemalt oma 85aastase emaga, kes ütles, et sai äsja kätte aprillikuu pensioniraha ja mitusada krooni oli juurde pandud.

"Ma mäletan majanduskriisi küll," rääkis ema 1930ndate aastate kohta. Talul oli võlg peal, raha oli vähe, sest selle eest, mida talu müüs, suurt midagi ei saanud. Toit oli nigel, koolilapsele ei jaksatud korralikke saapaid osta, käia tuli vanadega, millel augud sees. 14aastaselt sai ema aru, et talus tal kohta pole, sest toitmist vajavaid suid oli liiga palju. Tuli minna linna - õmblejaks ja Eesti esimese nukuteatri näitlejaks. Jõuludeks oli ema nii palju säästnud, et suutis koju minnes üllatada peret jõulukinkidega - igaüks sai tikitud taskuräti. Pensioni ei saanud siis aga keegi.

Nii et praegused nn majandusraskused on köki-möki tolle ajaga võrreldes ja tänapäeva eestlane ei tea, mis õige kokkuhoid on. Ehk aitab juba seegi, kui piirata summasid, mis lähevad igasuguse trillallaa ja trallallaa peale. Kui võrrelda metsarahva eluga, on kriisiaeg nagu majanduse sanitar ehk nagu hunt metsas, kes murrab haigemaid ja nõrgemaid.

Mida teha riigikoguga? Reformierakond tuli välja ideega kärpida liikmete arv 81 peale, kusjuures ka ministrid käiksid riigikogu koosseisu alla. Teised erakonnad naersid sellise jutu välja. Praegu käibki võistlus, milline erakond treib valmis parima parlamendi remondi kava. Seega vaevalt, et kokkuleppele jõutakse.

Riigikogu liikmete arv võiks ikka sõltuda saali suurusest. Kui neil seal praegu kitsas ei ole, siis las olla 101. Kui oleks vähem, läheks liiga palju pinda raisku. Et nad seal korralikult kohal ei käi, selle vastu võiks midagi ette võtta, näiteks puudumistõendeid nõuda. Ja raha küsimuses häirib mind palga suuruse asemel pigem see laristamine, mida tehakse sildi all "Kohtumine valijatega". Äkki keelaks sellised kohtumised ära või kui on vaja hädasti valijaga kokku saada, siis tuleb paberi peal näidata, kellega kohtuti, ja mis kõige tähtsam, miks.

Ma saan aru küll, et meie rahvaasemikud on raha väljapumpamises osavad ja mõtlevad uusi nippe välja ning mõistan nende vastupandamatut soovi peeni roogi nautida ja uute kostüümidega ajakirjades eputada, kuid vähemalt tuleb see neile võimalikult raskeks teha.