Esmalt kustuta tulekahju

Kumb on olulisem: kas selgitada välja elu mõte ja tegutseda sihipäraselt selle täitmisel või esmalt kõrvaldada igapäevased segajad, õppida efektiivsust ning vabastada seeläbi aega elu mõtte üle juurdlemiseks ja ideaalse eksistentsi poole liikumiseks?

Ajajuhtimise teooriad võibki jagada laias laastus kahte lehte: ühed liiguvad püramiidi ülemiselt, elu mõtet sõnastavalt astmelt allapoole, selgelt püstitatud eesmärkide ja klaarilt sõnastatud rollide kaudu iga meie tegevuseni. Üldiselt üksikasjalikule. Teised ütlevad, et esmalt peaksime suutma igapäevarattast efektiivsuse kasvatamisega välja murda, liikudes seejärel aste-astmelt püramiidi tipu suunas ja sellel teel omandades oskusi, mis muudavad meid üha efektiivsemaks. Kummal on õigus?

Veel kümmekond aastat tagasi valitses esimene lähenemine: selgitame ikka esmalt välja, kuhu ja miks tahame minna, ning siis liigume. Siiani on valitsenud ülalt alla liikumine. Lihtsal põhjusel: muidu me ju ei tea, millises suunas minna!

Aga kui me pole siiani sellele piisavalt tähelepanu pööranud, siis vaatab meile püramiidi kõrgusist otsa äärmiselt oluline probleem: kui sa ei võta aega ega mõtiskle, mis su elu mõte on, siis kuidas saada aru, millises suunas edasi liikuda? Ja kuidas leida kolm-neli päeva, et elu mõtte üle arutella? Kiire on ju!

Sellise probleemi puhul on arukam alustada taevatrepi alumiselt astmelt ning kustutada hetkel ajahalduses lõõmavad tulekahjud. Kui tuli pääseb valla, pole enam suurt vahet, millises suunas lippad - peaasi et otse tulle ei jookse. Aga tulekahju vajab kustutamist ja mida varem, seda parem. Aja jooksul omandad vilumuse tulekahjude kustutamisel ning see nõuab vähem aega, mis sest, et ükski tulekahju ei sarnane teisega.

Igati mõistlik oleks sel hetkel pöörata tähelepanu oma efektiivsuse suurendamisele: õppida ajajuhtimisnippe, omandada masinakiri, õppida kiirlugemist, treenida mälu, saada arvutiasjus nutikamaks - kõik selle nimel, et edaspidi tulekahjusid kiiremini kustutada ja tegeleda selle asemel oluliste asjadega.

Kui igapäevategevused kontrolli all, siis jõuab kätte aeg panna kirja oma olulised projektid. Millised on olulised, enam kui ühest tegevusest koosnevad ettevõtmised? Tavaliselt kulub nende kirjapanekuks kena pärastlõuna. Seejärel on hea projekte analüüsida: millised neist kuuluvad viiendikku, mis annab Pareto seaduse kohaselt neli viiendikku tulemustest? Ehk oleks arukam keskenduda just sellele viiendikule?

Nüüd, kui meil on ülevaade nii projektidest kui ka tegevustest, saame keskenduda üldisematele teemadele. Näiteks: milliseid rolle mängime elu näitelaval nii era- kui ka tööelus? Milliste projektidega peaksime tegelema, et täidaksime seda rolli hästi? Selleks suudame aega leida, sest elul on sihti vaja, kuigi ka teekond on oluline - tegemist on ju olulisema viiendiku hulka kuuluva asjaga, kas pole?

Kui rollid selged ja käpas, on aeg asuda konkreetsete eesmärkide püstitamise juurde. Mida tahan selle aasta lõpuks saavutada ettevõtte juhina, pereisana, õppijana? Tegemist pole kaugeltki tühjade uusaastalubadustega. Iga mõõdetav eesmärk kuulub ju kindla rolli juurde ning selle saavutamiseks peame hakkama võimalikult ruttu liigutama, selgitades välja vastavad projektid ja järgmise füüsilise tegevuse, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks.

Kui eesmärgid paigas, võime ronida veel sammukese püramiidi tipule lähemale ning mõtiskella ja arutella töökaaslaste ja ligimestega, kuhu soovime välja jõuda kolme kuni viie aastaga. Kuidas lõhnab, maitseb, häälitseb edu? Mis värvi ja millise kujuga ta on?

Ei-ei, see pole unistamine! Sest kui soovime viie aasta pärast omandada magistrikraadi, siis just selle aasta lõpuks tuleks teema välja valida (muidugi juhul, kui tahame magistrikraadi selle sisu, mitte paberi pärast). Kui soovime nelja aasta pärast kõneleda vabalt mõnda võõrkeelt, siis õppima tuleks asuda juba täna. Muidu ju visioon ei täitu.

Sageli muutub visioonide loomine elu mõtte üle juurdlemiseks: miks teeme üht või teist asja mingil kindlal moel, millest juhindume, millised on me põhimõtted. Ja neist lähtudes saame käituda, selgitades välja viiendiku tegevustest, mis annavad me elule tegelikult mõtte ja tähenduse.

Loomulikult juhivad meid sellel teel väärtused: ses suhtes pole vahet, kas suudame lennata püramiidi tippu ja hakkame sealt tasahilju igapäevategevuste juurde laskuma või ronime mööda püramiidi üles ning vajadusel taas alla ja seejärel üles. Kui püramiidi ei valgusta ega soojenda väärtuste päike, pole enda juhtimisel ajas erilist mõtet. Vähemalt maailma paremaks muutmise seisukohalt mitte.

Kummal on siis õigus: kas otse püramiidi tippu lendajatel ja sealt tasahilju laskujatel või hoopis neil, kes liiguvad üles astehaaval?

Sõltub sellest, kes oled. Kui hõljumine käpas ja kukkumisoht puudub, kasuta ülalt alla lähenemist ning kui oled alustav ja kujunev ettevõtja, kes õpib pidevalt uusi asju, sobib alt üles lähenemine tõenäoliselt paremini.

Aga proovimist väärivad mõlemad, sest muidu ei saagi teada. Ja kui oled ühe lähenemisega harjunud, proovi vahelduseks ka teist mõttelaadi.