Euro koos krooniga käibele

Sloveenia, Küpros, Malta ja Slovakkia on riigid, mis ühinesid koos Eestiga 1. mail 2004 ELiga ja on, või lähiajal saavad, Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) täisliikmeks. Nemad on oma rahandus- ja eelarvepoliitika euroalaga liitumiseks vajalikesse raamidesse viinud, astudes meist riikide vahelises konkurentsis pikka sammu ette.

Pole tähtis, millise rahanduspoliitikaga see eesmärk saavutati, kas fikseeritud kursi või hinnastabiilsuse eesmärki hoides. Kõikidel uutel liikmesriikidel on kohustus lähtuvalt ELi liitumistingimustest euroalaga liituda ja järelikult rahanduspoliitika, mis viib sihile, on pikemas vaates parim ka majanduspoliitiliselt.

Eriti võib soovida õnne kolleegidele Slovakkiast, kes on rohelist tuld EMU täisliikmelisuse osas saamas olukorras, mida võib maailmamajanduses iseloomustada sõnadega "ebatavaliselt ebakindel tulevik". Mis saab olla positiivsem signaal finantsturgudele ühe üleminekuriigi kohta, vähendades tänases olukorras parimal viisil riske reaalmajanduse ja inimeste jaoks? Need riigid on meist ees majanduspoliitiliste eelduste poolest, mis lasevad tulevikus kiirelt heaolu kasvatada.

Euroala riikide majanduse fundamentaaltegurite suhteline tugevus ja võimalus liikuda oma satelliitriikidega võrreldes kiiremini regressioonist välja võib tähendada meile reaalkonvergentsi seiskumist ning hakata avaldama survet fikseeritud kursile. Eelkõige lätlastel tasuks oma kasvava makromajandusliku ebastabiilsuse valguses põhjalikult uurida, mis sundis Iirimaad 1993. aastal muutma fikseeritud keskkurssi.

Eesti ei saa lubada väikeriigina luksust lasta teistel Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel istuda "rongile" ja ise jääda koos Lätiga (ja ilmselt siiski ka koos Leeduga) ikka ootesaali pea laiali otsas ringi vahtima. Meil pole jõudu iseseisvalt teistele järele jõuda, kui jääme maha, siis olemegi maha jäänud. Me oleme liiga väikesed ja avatud finantspoliitiliste riskide talutavaks haldamiseks üha turbulentsemas ja asümmeetrilisemas maailma majandusruumis.

Optimaalse valuutapiirkonna teooriast tulenevalt peame varem või hiljem mõne suurema valuutapiirkonnaga liituma. Jutt Eesti võimalusest jätkata veel kümneid aastaid Eesti krooniga sama fikseeritud vahetuskursi juures on rumal. Halvema vältimiseks tuleb siis majanduspoliitilise stabiilsuse hoidmiseks juba sundkäiguna võtta euro ühepoolselt kasutusele, teadmata millise reaalkursiga. Sellise kehva olukorra vältimiseks on vaja plaani kiireks euroga liitumiseks. 2007 tundus peaminister plaanivat saavutada Maastrichti hinnastabiilsuskriteeriumi tõlgenduse muutmist Euroopa Komisjoni poolt ja avada sellega meie tee euroalasse. Sellest mõttest ei ole viimasel ajal enam midagi kuulda olnud, ka sellesuunalisest valitsuse tegevusest mitte.

Iga täiendava riigi saamisega EMU täisliikmeks täna kehtiva tõlgenduse järgi tõenäosus kriteeriumi käsitlust muuta kahaneb. Järelikult tuleb kriteeriumeid täita tänases tõlgenduses. Vaja on uut plaani.

Minu ettepanek on kontsentreerida parema majanduspoliitilise eesmärgi puudumisel kõik jõugupingutused valmisolekuks eurokriteeriumid täita. Kui Eesti ei suuda 2011. aastaks euroalaga liituda, on viimane aeg võtta eurod ametliku paralleelvaluutana kroonide kõrval käibele. Konflikt Euroopa aluslepingutega puudub ja Eesti eurostumine võtab aega mitte enam kui aasta. Tehniliselt pole aasta paralleelvaluuta aega ületamatu, nt Tallinki laevadel toimib see süsteem väga kenasti.