Inimesed, saagem kaineks - ärgem kütkem inflatsiooni!

Majanduskeskkonna ulatuslik korrastumine puudutab Eesti ja Ameerika kõrval kogu läänemaailma ning protsessid, mis majandustsükli muutumiseni viisid, on kõikjal sarnased. Eesti eripäraks on vaid see, et ta on ühe majandusruumi sees ajanud teise majandusruumi poliitikat. Kuidas nii?

Läänemaailma rahanduspoliitikal on kaks tähtsamat suunda - üks, mida aetakse Frankfurdist ja mille väljenduseks on euro, ning teine, mida aetakse Washingtonist ning mille väljenduseks on dollar.

Frankfurt keskendub (võimalikult madalale) inflatsioonile ning Washington keskendub (võimalikult suurele) majanduskasvule.

Eurotsoon usub, et kui raha väärtus on stabiilne ja kõrge, siis kasvab ka majandus. Ameeriklased on aga alati hiilanud pürgimisega aina paremaks ja paremaks ning kuigi nad elavad võlgades, on neil võlgade katteks ka palju kasvava väärtusega varasid.

Eesti on eurotsooni varjus ajanud ameerikalikku majanduspoliitikat ja lootnud, et lööb kaks kärbest ühe hoobiga - pääseme eurotsooni (ehk küll konkurents hinnad paika paneb) ning saavutame jätkusuutliku ja peadpööritava majanduskasvu (jõuame Euroopa viie rikkama riigi hulka).

Kuid vastuvoolu ujumisel on alati ka omad riskid. See on nagu laenurahaga aktsia ostmine - aktsia hind võib ootamatult langeda.

Miks me toidame inflatsiooni? Kahjuks on tõehetk saabunud. Inflatsioon murendab krooni tugevust nagu ei kunagi varem. Raha on Eestist viimastel kuudel lahkunud päris palju ja lahkub veelgi.

Inflatsioonitondile oleme ise hoolega õhku sisse puhunud. Me nõustume vaikides kõigi hinnatõusudega ning kui keegi teebki häält, et see pole normaalne, kehitame õlgu ja küsime, mis me siis teha saame?

Esmalt: me ei tohi aktsepteerida hindade tõstmist tarnijatelt. Neid tooteid ning teenuseid, mille hind sõltub otse nafta hinnast, peab lihtsalt vähem kasutama.

Seal, kus hinnatõusu põhjendatakse palkade või muude kulude tõusuga, peab uuesti ja uuesti konkurentsi tõstma ja/või alternatiivseid lahendusi otsima - nende kahe meetmega on võimalik oma toote või teenuse hinna tõstmist vältida. Iga aktsepteeritud hinnatõus viib inflatsiooni kõrgemaks ja surub majanduse konkurentsivõimet alla.

See on võimalik: näiteks meie tegevusalal - telekommunikatsioonis - pole hinnad kunagi tõusnud.

Kauba hind määrab väga palju. USA dollar on oma kunagisest kõrghetkest Eesti krooni (ja euro) vastu nõrgenenud peaaegu kaks korda. Sisuliselt võib seda nimetada devalveerumiseks ehk raha väärtuse vähenemiseks. Kuid dollari nõrkus paneb nende majanduse taas jalgadele - aitab kasvatada eksporti ja vähendada importi.

Ühel hetkel olid USA kaubad liiga kallid ning nende eksport väga keeruline. Pidev jooksevkonto defitsiit - näiteks hiigelpartnerite Hiina ja Jaapaniga - tekitas ameeriklastele uskumatut peavalu. Raha voolas riigist välja. Nüüd on suundumus muutunud.

Ettevõtted põgenevad Ameerikasse.

Euroopa firmad ägavad ülikõrge kursiga euro all, mis pani ka Prantsusmaa välisministri Bernard Kouchneri hiljuti sellekohast murelikku avaldust tegema. Euroopa firmadel ei ole võimalik senise hinnaga enam Euroopas kaupu toota.

Euro tugevus on tõstnud kunstlikult kõigi Euroopa töötajate palku, kui võrrelda neid näiteks ameeriklastega. Kuid tööviljakus pole kasvanud. Käibed ning kasumid kukuvad kolinal, sest kauba hind on liiga kõrge ja keegi ei osta.

BMW otsustas Euroopas selle aasta lõpuks koondada 5600 töötajat ning viia osa tootmist üle USAsse.

Eestis on hinnakriteeriumit majanduse toimimise seisukohalt tugevalt alahinnatud. Tegelikult teevad üle poolte klientidest oma ostuotsuse peamiselt madalama hinna järgi.

Eestis valitses lihtsalt mitu aastat olukord, kus nõudlus oli oluliselt suurem kui pakkumine. Turumajandus asendus defitsiidimajandusega, mis oli nõukogude aja lõpus Eestit külastanud soomlastele kõneaine.

Kuidas on võimalik, et poest ei ole mitte midagi saada, aga ometi on kodudes enamik eluks vajalikku olemas? Selgus, et see saavutati sageli ebamõistlike hindadega, et mitte öelda hingehinnaga. Konkurents lihtsalt puudus.

Praegu on Eestis aga olukord, kus mitmes valdkonnas - eriti ehituses ja kinnisvaras - on hinnad tõusmise asemel oluliselt langenud.

Ehituskonkursside tegemine on praegu väga kaval, sest hind võib olla oluliselt madalam kui eelmisel aastal. Ja sellele vaatamata on ehitajaid jäämas tööta.

Majanduskasv peab ületama inflatsiooni.

Eesti poliitikute suust oli veel eelmisel aastal kuulda, et Euroopa Keskpank peaks tegema Eestile erandi inflatsioonikriteeriumi osas. Nüüd hakkame mõistma, et tegelikult on raha väärtuse vähenemine suur probleem ning selle vastu peabki karmide meetmetega võitlema.

Kõige olulisem on raha pakkumise kontrolli all hoidmine. Eesti majanduskasvu taga ei olnud ju suurt muud, kui välispankade laenuraha. Jutud sellest, et eksporti ületav import ei ole areneva majanduse puhul mingi probleem, ei ole kunagi vett pidanud ning ei pidanud ka seekord.

Nüüd tuleb Eestil ennast kokku võtta. Muutuda efektiivseks ning jõuda reaalse majanduskasvuni, mis ületab inflatsiooni.

Mõtteni, et odavate laenudega hüppelist hinnatõusu ja sellest tulenevat inflatsiooni kütta on kuritegu, jõudis Soome kahjuks alles läbi lama ja marga devalveerimise.

Näide sellest, kuidas olukorra mittemõistmisega võib tekkida 400 000 töötut, on ainult viieteistkümne aasta ja 80 kilomeetri kaugusel. Eesti võiks olla targem.