Laval etendub 'Hinnatõus'

Viimasel ajal maailma tabanud toiduhinna tõusule on üritatud leida mitmeid põhjendusi. Alates sellest, et süüdi on kõrge naftahinna tagajärjel tekkinud biokütuste "buum" või alati tavapäraste kahtlusaluste alla kuuluvad spekulandid. Viimased teatavasti on alati süüdi - umbes nagu omal ajal aastaajad või rahvusvaheline imperialism. Praegu näib kontekst muutuvat: biokütuse hüsteeriat näikse tasapisi ümber hinnatavat. Seni üliemotsionaalsesse diskussiooni on lisandumas kerge pragmaatiline komponent.

Esiteks on uus märksõna efektiivsus ning teiseks ei kerita enam niivõrd jõuliselt üles intriigi toit vs kütus - pole ju biokütuse saamiseks vajalikele kultuuridele reaalselt veel sellist pinda, mis suudaks toidukultuuridele konkurentsi pakkuda.

Aga kes on ikkagi süüdi? Nisu, maisi, sojaoa hinnad on tuntavalt tõusnud. Vastus on arvatust lihtsam. Kiiresti arenevate riikide elanike toitumisharjumised (peamiselt Aasias) on muutumas. Uudiste pealkirjadest hiljuti läbi jooksnud riisipuudus oli näiteks tingitud otseselt sellest, et kasvav keskklass tahab paremat toitu ja rohkem liha. Kilo veiseliha tootmiseks kulub 8 kilo teravilja. Et lihaveised kepslevad heinamaal ja söövad rohtu, on tänapäevase suurtootmise juures vaid ajaloolis-romantiline illusioon. Seega pole konflikt toit vs kütus, vaid toiduteravili vs söödateravili.

Hiinas on mõne aastakümnega liha tarbimine kasvanud 20 kilolt aastas inimese kohta 50 kiloni. Euroopa vastav näitaja on ca 100 kg. Lisame, et sisendite hinnakasv ei ole liha hinnani globaalselt veel jõudnudki. Kulu kasv on tekitanud olukorra, kus eluskarja on sunnitult vähendatud ning lihaturul on ülepakkumine. Seega nõudlus kasvab, sisendid on kallid ja tapamajja on loomi saadetud rohkem kui tavaliselt. Mingil hetkel põrkuvad omavahel kasvav nõudlus ja vähenenud pakkumine ning tulemus on hinnatõus.

Samas ei saa ka biokütust mängust päris välja jätta. Biokütuse diskussioon on ratsionaalsem - enam ei taheta ehitada "rohelist" äraspidist perpetuum mobile't, kus sisendina kolme liitrit tavadiislit kasutades saadakse liiter kuldselt helkivat biodiislit. Pilgud on pööratud mujale - vähemalt praegu paistab enam asja saavat suhkrust etanooli tootmisel.

Põhjus on lihtne - suhkru kasutamisel pigistatakse etanoolist välja rohkem energiat, kui selle tootmiseks vaja läheb. Kui vaadelda etanooli tootmist suhkrust või näiteks maisist, siis esimese puhul hõljub atmosfääri vähem ka süsihappegaasi, mis pidavat suures osas maailma praegustes hädades süüdi olema.

Kui lisame siia veel selle, et Euroopa Liit lõpetab liidusisese suhkrutootmise doteerimise 2009. aasta keskel (tootmine ilmselt väheneb), ning asjaolu, et parem elu Aasias tekitab lisaks lihale nõudlust ka suhkru kui toiduaine järele, saame ilmselt taas piisava konteksti hinnatõusuks. Seega lava oleks justkui valmis seatud etenduseks nimega "Hinnatõus".

Ahjaa - viimasel ajal ei saa ühestki ideest rääkida ilma selleta, kuidas seda realiseerida. Paljud investorid on eelmise aasta lõpu ja käesoleva aasta volatiilsuse tõttu pehmelt öeldes heidutatud. Seetõttu tasuks sellistele suurtele ja pikaajalistele mõtetele panustada toodetega, mis pakuvad kapitaligarantiid, näiteks investeerimishoiuse või millegi analoogsega.