Toit on strateegiline tooraine ja põllumajanduspoliitikat on vaja

Vaatamata sellele, et mullu saadi Eestis taasiseseisvusaja suurim teraviljasaak, mis ületas omatarbe enam kui veerandi võrra, tõusid teraviljahinnad rekordtasemele. Meie väikest siseturgu mõjutab maailmaturg, kus hinnatõus oli veelgi suurem. Teravili ei ole ainult leivavili, vaid ka loomasööt, mille osatähtsus loomakasvatussaaduste tootmiskuludes on enam kui pool. Teravilja hinnatõus põhjustab loomakasvatuse tootmiskulude kasvu ja seega hinnatõusu kogu toiduketis põllult toidulauani. Tarbijat aga huvitab, mis toimub maailma põllumajanduses, mis sõltub Eesti põllumajanduspoliitikast ja mis eesti põllumehest?

Maailma toiduvarud on vähenenud 1980. aastate kõrgseisust 4-5 korda, kuna 1990. aastate lõpul aeglustus põllumajandustoodangu juurdekasv, nõudlus aga on suurenenud kasvavas tempos. Viimasel on neli peamist põhjust: 1) maailma elanikkond kasvab; 2) piiritletud loodusressursid; 3) teraviljast kütuste tootmine ning 4) kiiresti kasvava ostujõuga majandused (eelkõige Aasia), millega kaasneb toitumusharjumuste muutus ja suurem loomse toidu tarbimine (liha, piim).

Järjest rohkem läheb taimset toodangut biokütuste ja loomse toidu ehk liha tootmiseks, mis on aga kordades ressursimahukam. Nii näiteks kulub ühe kilo teravilja tootmiseks üks tonn vett, ühe kilo liha tootmiseks aga 10 t vett ja 8 kg teravilja.

Toiduainete tootmise suurendamist ei piira niivõrd tehnoloogia, masinad ja isegi kütused ning väetised kui looduslikud võimalused. 50 a tagasi oli viljakat põllumaad maailmas ühe elaniku kohta 0,5 ha, prognooside kohaselt väheneb see 2025. aastaks 0,2 hektarini. Huvitav näide on Hiina valitsuse kava toetada oma ettevõtjaid maailma eri piirkondades põllumajandusmaa kokkuostmisel, et nad hakkaksid Hiinale toitu tootma.

Toidu tootmiseks kulutatakse 2/3 maailma veetarbest, niisutatavatel aladel toodetakse 40% maailma toidust. Seejuures on veevaru ühe inimese kohta vähenenud poole sajandi jooksul Aasias kolm korda, Euroopas ja Ameerikas kaks korda!

Maailmas on kaks miljardit alatoidetud inimest, kes saavad toidule kulutada alla kahe dollari päevas. Aeg toob ridamisi uudiseid toidurahutustest maailma eri piirkondades - Mehhikos, Indoneesias, Marokos, Senegalis, Jeemenis. Samal ajal on mitmetes piirkondades kasutamata põllumajandusliku tootmise võimalused, sh Ida-Euroopas ja Eestis.

Mitmetes riikides toimub toiduainete "ületootmine". Peamine probleem on madalad kokkuostuhinnad ja tootmise tasuvus/efektiivsus põllumajandustootja jaoks kui ka kõrge toiduhind/vaesus tarbija jaoks, mis välistab nälgivate inimeste juurdepääsu olemasolevale toidule. Hind, mis vähemkindlustatutele oleks taskukohane, ei ole põllumehele tasuv.

Pikas perspektiivis toiduainete hinnad tõusevad ning käärid nõudluse ja pakkumise vahel suurenevad. Osaliselt on hinnatõusu põhjus ka sisendite - väetiste, kütuse, taimekaitsevahendite - hinnatõus ning ainult lühiajalistest eesmärkidest lähtunud poliitika. Toidunisu hind 1980. a alguses Euroopa turgudel oli 3500-4000 kr/t, 1990. a lõpus aga 1600-1800 kr/t.

See polnud jätkusuutlik ning odavat toitu tarbija rõõmuks toodeti ligikaudu 25 aastat looduse arvel, mullahuumuse ja veevarude vähenemise, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise järsu suurendamise arvel. Tootmise intensiivistamise tulemusena on ELi põllumajanduse tootlikkus kaks korda suurem, võrreldes ülejäänud maailma keskmisega. Samas on kasvanud surve keskkonnale ning suurenenud probleemid toiduohutusega.

ELi ühist põllumajanduspoliitikat on 1992. aastast mitu korda reformitud ning enamik toetusi on saanud hüvitise tähenduse. Nüüd pöördutakse esialgse eesmärgi, toidupuuduse leevendamise juurde tagasi, aga juba uuel tootmis- ja keskkonnanõuete tasemel. Oleme sunnitud kehtestama täiendavaid keskkonna- ja toiduohutuse nõudeid põllumajandustootjatele, mis tõstavad toidu hinda veelgi ning vähendavad tootmise intensiivistamise võimalusi tulevikus. Täiendavad kulutused hüvitatakse tootjatele (vähemalt osaliselt) erinevate toetustega. Loobutakse mitmetest tootmispiirangutest ja turukorraldusmeetmetest nagu piima tootmiskvoodid, maa põllumajanduslikust tootmisest väljajätmise kohustus, imporditollid teraviljale.

Põllumajandustoetused on aga vähendanud ELi ühise põllumajanduspoliitika populaarsust ja kahjustanud põllumehe kui ülalpeetava mainet avalikkuse silmis. Seda on soodustanud mõnede riikide põllumeeste põhjendamatult agressiivsed ja ultimatiivsed aktsioonid ning "väljapressimispoliitika".

Ometi on toit strateegiline tooraine ja toiduainetega varustamine jääb iga normaalse riigi poliitika üheks oluliseks osaks. Peame rohkem investeerima nn rohelisse revolutsiooni ehk põllumajanduse teadus-arendustegevusse. Perspektiivsed suunad on vee ja väetiste efektiivsem kasutamine, uued taimekahjurite ja umbrohuga võitlemise meetodid, sordiaretus, sh GMO.

Kas ELi riikide SKPst 0,4% põllumajanduse ja maaelu arenguks on palju või vähe ning kas selle vähenemine pärast 2013. aastat 0,3 protsendini võimaldab püstitatud eesmärke saavutada? Meenutagem, et 2006. a kulutasid OECD riigid põllumajandustoetustele 372 miljardit dollarit, samal ajal ületas rahvusvaheline relvakaubandus 1,2 triljoni dollari piiri. Märkimisväärne osa relvakaubandusest käib just kolmandas maailmas, nälgivates piirkondades.

Nendele küsimustele peab oma vastused leidma ELi ühine põllumajanduspoliitika, arvestades ka maailma globaalseid toidumuresid. Viimase aasta kiire toiduhindade tõus aitab ka Eesti tarbijal paremini mõista seda muret ning teadvustab põllumajanduspoliitika olulisust, vaatamata selles hõivatute väikesele osakaalule.