Nädal Raul Veede pilgu läbi

Keskerakonnalt on sel nädalal tulnud toredaid mõtteid suisa kapaga — just nagu oleks heade mõtete linn nende, mitte Reformi kindel kants ja varjupaik. Tõsi, kõik pole hääduselt võrdsed, aga jõuab siis konveieri ääres iga mutrit luubiga uurida.

Nädalavahetusel soovitas Edgar Savisaar alustada Eestis taas kommunismiehitamist: riiklikult kehtestatud toiduhinnad, munitsipaalpoed, garanteeritult tõusvad palgad... Äripäev tegi eilses lehes juba välisanalüütikute naerutamisega algust, blogijad soovitavad aga Edgaril endal maailmatuur ette võtta.

Miks hoida küünalt vaka all? Parem on see välja tuua ning koduvaka süütamise asemel maailma valgustada. Kui soliidses eas poliitik suurlinnades üles astub ning surmtõsisel ilmel niisugust majandusõpetust jagab, saab Eesti kuulsamaks kui iial varem ning Kasahstan peab häbistatud Borati koju tagasi kutsuma. Miks ei võiks juba järgmise suve kassahitt olla "Edgar — targa Eesti nõuanded rumala Ameerika edendamiseks ja ülesehitamiseks"?

Evelyn Sepa eilne nõuanne anda Eestis sündinud lastele automaatselt kodakondsus on märksa mõistlikum. Riigi tugevus peitub ta kodanikes, mitte elanike solgutamises. Varem või hiljem tuleb tööjõupuuduses Eestil niikuinii hiinlasi ja türklasi sisse vedada ning pärast seda muutub vahe eestlaste ja eestivenelaste vahel märkamatuks.

Tore on näha, kuidas kena naesterahvas mõistlikku juttu räägib. Noored nutikad naised teevad Eesti vinduvale poliitikale ainult head. Keskerakond võikski lõpuks põlvkonnavahetuse korralda. Kaua võib vanainimest ekspluateerida?

Pealegi, olgem ausad, Evelyn näeks partei sümbolina palju parem välja kui Edgar.

Kui eestlane loeb uudist, et USAs tõuseb bensiinihind juba 11 kroonini liitri kohta, hakkab ta kõva häälega naerma. Oleks meil teie mured! Ent lugedes järgmisel päeval, et aasta lõpuks prognoositakse Eestis 20kroonist bensiini ja 23kroonist diislikütust, oleks nagu lehm keelega naerutuju ära nilpsanud.

Samas ei ole järsult kallinev kütus veel tänavaid tühjendanud. Kui tipptunnil seisvast autorivist mööda jalutada, istub enamikus masinaist vaid üksildane juht. Ju jätkub rahval raha ka majandusseisakule vaatamata, ei ole tarvidust iga sõidu jaoks kulusid klappida ega suguvõsale taksot mängida.

Ega head elu peagi häbenema. Iseasi, kui ühel hetkel kahe kasuka vahel magamisest, sularasva söömisest ja kahe maasturiga korraga sõitmisest süda iiveldama hakkab. Siis võib uuele hinnatõusule isegi lootusrikkalt otsa vaadata. Ehk saabub kunagi ka aeg, mil Tallinnas autode arvel taas inimestele ruumi jääb. Parklad tehakse parkideks, kõnniteel võib jälle kõndida ning Vjatšeslav Leedo läheb tagasi Saaremaale. Nii või teisiti, tulevik on helge.

Reformierakond ajas senikaua jonni, kuni sai, mis tahtis: teised parteid lõid kampa ning surusid läbi riikliku õhtuse napsimüügikeelu. Traagikat pole, erinevalt Gorbatšovi ajast saab tänapäeval õllevaru soetada.

Ent jabur on see kemplemine ikkagi.