Ääre ärid: Meremäe, elu veereb nagu hernes

Vallavanema kabinetis meenete-auhindade kapil on tühi hansapudel. Vallavanem Peeter Sibul paneb uudistamist tähele ja tema nägu vajub laia naeru täis.

Selgub, et vaevalt paari nädala eest võidupühal ametlikult avatud Meremäe vaatetorni avamisel pakkus vallavalitsus omalt poolt rahvuslikku kangemat.

"Kolm liitrit jagasime! Rohkem polnud!," naerab Sibul ja lisab, et juba augustis toimub vaatetorni juures suursündmus - Taarka filmi maailma esilinastus. "Kindlalt. Ain Mäeots (filmi režissöör - toim) lubas!" Pidustused ja pühad on siinkandis tavalised.

"Meil on vallas registri järgi 107 juriidilist isikut, aga tegutsevaid on raudselt vähem," teab Sibul.

"Tublid on Aarne Kiviste Põhjala talu - kasvatab teravilja ja sigu, siis Rein Kooseri Lõuna-Antsu talu, Seto Metall Obinitsas - teevad kõvasti allhanget, Põlva Teede paekivikarjäär, jah, see tuli mullegi üllatusena, et siinkandis paekivi leidub ja kaevata saab," paristab Sibul ja lisab, et vald saab kaevandamisest lisaks maksudele ka 1000 tonni killustikku koos pealelaadimisega. Ja vald otsustas, et jagab selle vallaelanikele, igaüks saab minna karjääri ja maksimaalselt 20 tonni sobiva suurusega killustikku kaasa võtta.

Vald ise killustikku eriti ei vaja, sest need teed, mis veel korras pole, need kohe saavad. Juba lähitulevikus saavad kõik valla teed mustkatte! Sel aastal juhtunud isegi nii, et kuna teeremondihankel kujunesid pakkumused odavaks, siis tehti enne planeeritud raha veest veel teinegi hange ning saab vist isegi kolmandagi teha. Majanduslanguse plussid.

Teedest veel niipalju, et seoses Schengeni tulekuga läks ka piiri valvamine oluliselt karmimaks ja kui näiteks Võmmorskis läks seni üks külatee peaaegu piiri kõrvalt, siis nüüd tuli see üles künda ja kõrvale uus tee teha. Miljon krooni läks maksma, kuigi see tee viib vaid ühe majapidamise ja ühe suvilani.

Aga piirivalvest on kasu ka, leiab vallavanem - kuna piirivalvuritel on politseiõigused, on vallaelu üsnagi turvaline. "Me ei kaeba ega kurda. Ega see virisemine väga palju ei aita," nendib ta.

Ja jutt veerebki justkui iseenesest kogu Meremäe asulat katvale wifile, värskele skate-pargile, rulluisuradadele ja kohalikule bussijaamale (igas vähegi suuremas külas kogunevad noorukid omi asju ajama bussiootepaviljoni).

Vallavanem tahaks aga nagu öelda, et tema vallas nohisevad noored vaikselt arvutis või rulluisutavad. Ning tegelevad folklooriga.

"Kerde ja Cusworth (korvpalliklubi Tartu Ülikool/Rock peatreener Üllar Kerde ja keskmängija Brian Cusworth - toim) käisid siin, panin vabavisetes ära talle (Cusworthile - toim), kuidagi sain viiest viis sisse, tal läks juba neljas mööda ning ta lõi käega," seletab Sibul. "Järgmisel päeval tulid poisid, et onu Peeter, anna palli! Ja siis tulid tüdrukud ka, et anna palli! Meil on Setomaa olümpiamängud plaanis, Mart Siimann (Eesti Olümpiakomitee president - toim) käis siin ja ütles, et maru! Tehke jah. Aga me sel aastal vist ei tee, varjutab Pekingi ära."

Kahetunnise jutuajamise lõpetab Sibul tõdedes: "Suuri probleeme ei mõistagi öelda. Ega ma ei arva, et kusagil kergem oleks, seal (mujal - toim) omad probleemid." Elu on siinkandis nii chill, kui üldse olla saab, mõtisklen omaette.

"Vabu kortereid meil enam pole," ütleb vallavanem justkui mõtteid lugenuna. Kuulutusteportaali andmetel maksab keskmine talumaja Meremäe vallas pool miljonit, kuid hinnad algavad paarisajast tuhandest. Pole paha.

Enam kui 200 aastat vana tsässon (kabel - toim) näeb välja nagu tavaline suitsusaun, mis miskipärast keset küla kiigeplatsile pandud. Alles terasel uurimisel torkab silma rist katusel.

Sibul käib veidi pettunult ümber lukus tsässoni ja räägib, kuidas see vundamendilt ikka täitsa maas ja uppis oli. Ning et jumala hea, et see muinsuskaitse all pole - sai selle suuremate sekeldusteta korda teha. Tsässoni tagaseinas näitab Sibul auke, tõepoolest, sein nagu sõelapõhi.

Nuka tagant kostub kriginat ja kolinat - mööda vurab vanemat sorti maastur. Saabub tsässoni perenaine Eevi Liinamäe, jutustab, et on sealtsamast Serga külast pärit ja pea terve elu vallavalitsuses töötanud. Seejärel astume kerge kummardusega sissegi. Ikoonid, altar, küünlad. Palvekoda. Vallavanem jätab meid arendusnõunikule.

Kuige küla uhiuus tsässon näeb välja kui suitsusaun, mis miskipärast tiigist väga kaugele ehitatud. Vaid rist katusel reedab.

Esimesena jõuab kohale must ja koera välimusega, kuid hobusesuurune loom. Õnneks sõbralik. Seejärel saabub seto hames karune mehemürakas, kämmal, kuhu mahub vähemalt päts saia, kui mitte kaks. Õnneks on temagi sõbralik.

"Peost suhu, ikka peost suhu," vastab ta ise kavalalt silmi vidutades elu-olu kohta. Näitab, et tegelikult asus vana tsässon ennevanasti seal eemal, mõnekümne meetri kaugusel kaskede vahel, kuid kuna maamõõtja tahtis Leo arvates alusetult rikastuda, siis rajas kange mees palvekoja oma maale.

Leo teinepool toob toast sõira, kotlette, paneeritud kanalõigud ja assortiikompvekke. Ikka kandik kandiku järel.

Leo keerab korgi lahti. Paradiis. Ta toob vedruvankri välja, rakendab hobusegi ette ja teeb pildistajatele sõitu. Arendusnõunik Kadi Saarso räägib samal ajal, et jaanipäev algas neljapäeval ja kestab teisipäevani. Siis tulevad juba uued pühad.

Hiljem ütleb keegi, et just Tamme Leo sünnist kuuldes hakanud vana juut nutma. Saa sa siis aru.

"Tere, kas Ain Raal? Kas oleks võimalik tõrvaahju näha? Jah? Ja tegelikult, me vist olemegi teil juba värava taga," proovin Rikka-Ivvani talu peremehe ehmatust leevendada. Raal on aga rahu ise.

Tea, kas on põhjuseks äsjalõppenud viiepäevane laste pillilaager või möödunudöine jaanipidu Venemaal? Vaikselt, tasa ja targu tutvustab ta oma kätetööd - 15tunnine kütmine annab ligikaudu 100 liitrit tõrva, kütteks kulub 7,5 kuupi puid. Liitri tõrva müüb ta maha 71 krooniga.

Eestis on vaid kaks tõrvapõletusahju, teine teises Eesti otsas - Saaremaal. Lisaks tärpentin. Ning süsi. Ülehomme 34aastaseks saav Raal murrabki parasjagu pead - kuidas süsi ja tärpentin ära kasutada ning kuidas ühest männipakust rohkem tõrva välja kütta. Ning mida teha soojusega - äkki teha kõrvale väike sepikoda? Nii või teisiti tuleb veel enne talve tehasele maja ümber ehitada. Ja telfer sisse panna, saab mugavam.

Kuid temagi ei muretse, toob esimese palve peale kambrist karmoška ja teeb mõned lood. Kassid näitavad, kuidas üks õige chill käima peab. Nakkab.

Obinitsas saame aga korvi. "Sellest olete juba kirjutanud," ütleb kunstnik ja galerist, mitmekordne ülemsootska (Setomaa kuningas - toim) Evar Riitsaar telefonis raugelt, et mitte öelda väsinult. Räägin küll, et kirjutasime tema tapeeditöökojast, mitte hõbedatöökojast, kuid ei aita seegi.

Pildiinimesed tormavad peaaegu liikuvast autost välja, kartuleid muldavat vanapaari pildistada-filmida. Hakkab sadama.