Rohkem merd, vähem betooni!

Sõidan Tallinnas pidevalt tööle mööda Pirita teed, nautides kena merevaadet, kuni selle katavad kaks sammalduvat betoonist jurakat. Hiljuti tuli uudis, et Maarjamäe memoriaal on räämas, ent selle kordategemiseks pole raha, samas on see üks paremaid ja terviklikumaid nõukogudeaegseid mälestusmärke. Kordategemise mõte on õige, sest praegu on kunagine Nõukogude Eestit tutvustavates albumites aukohal olnud paik täis soditud ning sodiga kaetud. Kuid äkki teisaldaks need kaks merd varjavat betoonist monstrumit?

Ma saan aru, et need betoonitükid peaks kogu ansambliga kokku mängima ja nende püstitamisel oli ka mingi idee, aga ma ei kujuta küll ette, millise koha peal peaks hõljuma, et seda terviklikkust ja ilu tajuda.