Eelarve peab jääma tasakaalu

Sel suvel ei möödu päevagi uudiseta eelarvekärbetest. Miks raha napib, ei paista olevat kohale jõudnud ka innukamaile kommentaatoreile - peapõhjus pole niivõrd prognoosijate optimismis kui kulude jäikuses ja tulude struktuuris.

Raha laekub tuleval aastal 10 miljardit tänavusest rohkem, kuid see summa on märksa väiksem kui seadusega määratud kohustuste (pensioni- ja haigekassa, aktsiisid, tulumaksusoodustused jpm), europrojektide kaasfinantseerimine, lubatud kaitsekulude jm juurdekasv. Omavalitsustele laekub makse üle ootuste, enamik riigieelarvest aga väheneb, eriti kui arvestame ka inflatsiooni ja ootusi.

Arusaamatust on ka küsimuses, miks ei võiks riik halbadel aegadel võlgu ja varude arvel elada. Meil justkui on 20 miljardit varusid ja neile küünte tahaajamise mõtted on muutunud üsna populaarseks.

Seepeale peab esmalt küsima, kas soovitakse likvideerida haige-, töötu-, pensionikassa või riigi kassareservi. Kõik see hiiglaslikuna tunduv raha on nimelt eri otstarvetel seadusega reguleeritud ja peab tagama riigi elementaarse toimimise. Jutt on riigi paari kuu kuludest, ei enam! Aastakümnega kogutud puhvrite likvideerimine põhjustaks talumatuid tagajärgi riigi toimimisele. Majandusele hoo andmiseks, nagu paljud soovitavad, on see peenraha, mis suure tõenäosusega ei mõjuks ka turu seisukohalt kõige otstarbekamas suunas. Tänavuse negatiivse lisaeelarve kärped moodustasid vaid kümmekonna päeva kulud, ent kui see summa reaalselt puudu tuleks, ulatuksid mõjud, sh sotsiaalsed ja poliitilised, üle aastate.

Riigieelarve tasakaal on tugevasti maine küsimus, mõjutades meie laenuintresse ja investeeringuid, aga ka praktiline probleem - puudujäägil on omadus muutuda krooniliseks ja süveneda. Tulevased eelarved muutuvad seda raskemateks, mida hoolimatum on eelmine.

Roosa unistuse kohaselt võiks riik majanduse mõõna täita enda kuludega ja nii langusi vältida. Tegelikkus on vastupidine, vaid minevikku saame sel moel prognoosida. Riigi toimemehhanismid on demokraatias sedavõrd inertsed ja reaktsioonid aeglased, ettenägelikkus aga turumajanduses paratamatult ähmane. Keynesi järgijad pidid ühel hetkel tõdema, et riigi kulusid sai "rikaste" maksustamise ja laenude arvel tõsta, kuid langetamisega ei saadud kriisi möödumisel enam hakkama. Tulemuseks oli üle jõu kallinenud riik, mis majanduse globaliseerudes tõi kaasa majanduse konkurentsivõime languse.

Oleviku ja tuleviku seisukohalt peame endale teadvustama, et näiteks ülekuumenenud ehitussektor vajab mitte kütmist, vaid jahtumist - et 15 000 krooni eest kuus labidale toetumas käinud saaksid naasta põhitööle, nagu üks ehitusjuht tabavalt kokku võttis. Eurotoetuste kaudu on riik olnud paraku niigi kõige laenubuumist tulenenu võimendaja. Langusest väljumiseks pole muud retsepti, kui et hinnad, marginaalid ja palgad peavad saama kohaneda tööviljakusele vastavale tasemele. Riiklik vastupanu tsüklilisusele on laastav, eriti oludes, kus inflatsioon ületab 10%.

Ajal, mil Eesti koguvälisvõlg on märgatavalt ületanud aastase SKP suuruse, on vähemasti kummaline soovida riigi omapoolset panust sellesse numbrisse. Valitsuse tagasihoidlik võlg on meie eelis ja oluline keskkonna usaldusväärsuse ankur. Meil pole mõtet jäljendada rikkamate riikide nõrkusi, mille hulka defitsiit krooniliselt kuuluma kipub. Seda viga kipub soovitama Heido Vitsur (ÄP, 27.06). Eestit Singapuriga võrreldes osutab ta sealsele SKP suurusele võlale ja sellest kolm korda suurematele reservidele, kuid eeskujuks pakub neist kahest võlga.

Riigi eelarvepoliitika süvenevaid riske on rahvastiku vananemine. Peame tasapisi oma heaolu arvelt kinni maksma demograafilist võlga, mis seisneb väikeses laste arvus. Minna maksumaksjate osakaalu langusele rahvastikus vastu eelarvevõlaga on lühinägelik. Populaarseim meie reservidest - stabiliseerimisreserv - on tegelikult ainsana käega katsuda, aga ilmselt ebapiisav kate üleminekuks kogumispensionide süsteemile.

Eesti riske tuleb käsitleda ka rahapoliitiliselt. Kiire inflatsioon on nii vahetu põhjus kui ka takistus euro tulekuks. Seda inflatsiooni ei tohi riigisektor kütta, vaid peab jahutama. Peamine jahutus tuleneb signaalist, mida antakse tasakaalu poole pürgides palgapoliitika kaudu, aga ka kulutamise üldine vaoshoitus on vajalik.

Ei saa ühineda Vitsuri teesiga, et meie probleem pole eelarvetasakaal, vaid konkurentsivõime. Tasakaalukas riigisektor on konkurentsivõimest lahutamatu, samas ei asenda riiklikud kulud kuidagi vajadust ettevõtetel ise konkurentsis püsida.