Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi

Hea nädal on olnud, väga palju positiivseid uudiseid. Suveilm läheb soojaks nagu Portugalis ja Indrek Neivelti jutu järgi on meie elu-olu samuti Portugaliga samal tasemel, Aafrika piraatide käes vangis olnud Eesti meremees jõudis koju ning statistikaamet on täheldanud toidukaupade hindade alanemist.

Autojuhtidele mõjub aga turgutavalt uudis, et kütusemüüjad andsid järele ja lasid veidi hindu alla. Nüüd oleme siis sealmaal, et bensiiniliitri hind 18 krooni ringis tundub meile kui päikesekiir keset pilkast pimedust või nagu valgus tunneli lõpus. Ameeriklased ei saa muidugi aru, miks hõisata, nende meelest on surm ka parem kui selline hullumeelne hind.

Siiski annab hinna tagasitõmbamine lootust, et midagi on murdunud, et kui juba läks odavamaks, ehk läheb veel. Võib-olla lähebki, et siis taas tõusule keerata. Kütusefirmadel on ju tarvis oma marginaal koorida ja ilmselt on ka selgeks saanud, et turuvõistluses konkurendile hinnaga ärategemine ei vii kuhugi.

Vähemalt on bensiini odavnemine midagi mõnusalt käegakatsutavat ehk posti otsa vaatamisega kergesti kindlaks tehtav. Toidukauba odavnemise tajumine on märksa keerukam, sest inimene ei lähe poodi, et ainult piima osta, vaid laob käru korraga mitut sorti kraami täis. Nii võib küll statistik odavnemise välja arvutada, kuid kui telereporter küsib poest väljuva kliendi käest, kas on odavamaks läinud, saab ta vastuseks, et see on täiesti loll jutt - midagi pole läinud.

Pärnu maasikamüüja ehmatas kliente sellega, et oli maasikad pakkinud hispaaniakeelse kirjaga kastidesse, kuid müüs neid kui Eestis kasvanud marju. Ärritatud kliendid kaebasid, kuhu vaja, ja müüja sai korralduse hispaaniakeelsed kastid ära koristada.

Nõukogude aja lõpupoole ütles üks mu Soome tuttav, et nemad peavad oma maa kaupa usaldusväärseks ja välismaa värk on kahtlane, meil aga on vastupidi. Nüüd on ka siin juba ammu levinud samasugune eelarvamus, vähemalt söögikraami puhul, ja isegi Saksamaal toodetud kaup tekitab sügavaid kahtlusi. Pole siis ime, et näiteks odavat Leedu juustu püütakse maha sokutada Eesti oma pähe.

Ainult millal jõuab selline suhtumine toidukaupadest kaugemale? Et võtame kätte mingi aparaadi ja ütleme: aa, toodetud Eestis, kindel värk.

Sel nädalal oli mitu huvitavat tähtpäeva. Sada aastat möödus esimesest surmaga lõppenud liiklusõnnetusest ja Kadrioru park tähistas oma 290. sünnipäeva.

Kahju, et meie esinduspark alles enam kui kümme aastat pärast iseseisvuse taastamist oma kordategemise on tõsiselt käsile võtnud. Praegu on olukord selline, et mõne lapi peal on hingemattev ilu, kuid kõrval vohab võsa ja näiteks lossiesine sarnaneb pigem ehitusplatsiga. Töö on veel pooleli, lubatud on meile nii Jaapani aeda kui ka ürtide aeda. Aga korras parki oleks vaja, et oleks koht, kuhu viia üha paisuvat Tallinna sadamat külastavatelt kruiisilaevadelt linna valguvat turistide hulka.

Veel häid uudiseid. Riigikogu ja osa valitsusest on puhkusel. Ja vaadake, kui rahulik on. Tallinna linnapea ka puhkab. Kohe hirm hakkab sügise ees, kui kõik taas kohal on ja jaurama hakkavad.

Siiski on mõned ärevad uudised. Endiselt on jooksus kunagine eliitadvokaat Ilmo Maaroos, kes peaks praegu vanglas istuma, ja kadunud on endine kuulus odaviskaja Andrus Värnik.