Nädal Raul Veede pilgu läbi

Põllumeestele saabus paha uudis: õelad ametnikud tahavad siduda põllu majandusega, toetused asendada sunniviisilise kindlustusega. Kuidas siis nii!? Kas sellised üldse teavad, kuidas lõhnab kevadine kesa? On ju põllumehe amet sama õilis ja püha kui näiteks kunstnikul või kirikuõpetajal. Nendelt ei nõua ometi keegi, et nad ennast ära majandaksid ja kasumisse tuleksid. Esiisade kombel elamine ning eesti rahva missioonitundlik toitmine ei sobi moodsa majandusega.

Põllumeestele tuleb toetusi anda mitte sellepärast, et päike, vihm või tuul oleks ikalduse põhjustanud, vaid et seda ikaldust kunagi ei tuleks. Muistsed eestlased viisid sama raha haldjatele või uputasid allikasse, tänapäeval maetakse see põldudele. Põllumees on moodsa aja haldjas, õrn ja eeterlik olevus, keda me peame hoidma ja armastama. Matame rumala reformikava parem maha ja laulame kõik koos midagi ilusat: "Oo, Eestimaa, kuni su küla veel elab..." Ja siis teeme korjanduse.

Kultuurkapitali avalikuks saanud komme näitlejatele näo järgi raha jagada jätab nähtavasti vähesed külmaks. Ühed kiruvad, et pole neil näitlejatel midagi vaja, teised annavad vastu, et kirjanikud lugegu välismaa kohta raamatutest. Ning mille järgi siis otsustama peaks, kes raha saab? Kõigile ju ei jagu. Tuttavatele ja ilusatele andmine on vähemalt selge printsiip.

Üks on igal juhul selge: kõiges on süüdi ajakirjanikud. Kui igasugused virrnaasklid võõras rahakotis ei nuhiks, oleks kõik siiamaani rõõmsad. Arvata võib, et järgmised seitse aastat ei saa ükski ajakirjanik kultuurkapitalistidelt isegi mitte taskurätti laenata. Paras kultuurivaenlastele, teinekord teavad.

Kunagist ilusat pikka teatritüki pealkirja parafraseerides: kui me Moonsundi Vasseliga börsil Merko toimikut kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta.

No ja õige ka. See on kõik üks vana ja äranämmutatud lugu. Oleks see toimik siis vähemalt romaanina trükki lastud, rahval Potter juba ammu läbi.

Nii AS Järvevana Merko hinnale vee peale tõmbaski. Aga ükskord algab aega, mil toimikuta Merkole uus ja õiglane hind tuleb. Oma rahval' õnne tooma, ettevõtet uueks looma...

Tegelikult on väljas siiski suvi. Rõõmus ja rahulik aeg, loodus õitseb ja meri leotab laisalt rannas lebajate varbaid. Pangad ja kinnisvarafirmad ei viitsi kirjadele vastata ning Tallinna linnavalitsuse tühjades koridorides uitab vaid Taavi Aas kui kurblik tont, kes peab korra päevas Vabaduse platsil arheolooge kummitama.

Muidu ei tea keegi, mida kõike nad veel leida võivad. Äkki hakkab neile linna esindusväljakul meeldima ja linnavalitsus peab oma uhketes tulevikuplaanides parklasse paigutatud autod potikildudega asendama. Ja mis Edgar siis Vjatšeslavile ütleb?

Aga see kõik on Aasa mure. Võtame parem mõistlikest inimestest eeskuju, lähme randa ja pärast seda lastega loomaaeda. Las töö jääda sügiseks, koos vihmade, ranitsate ja marineeritud seentega. Kähku, kes esimesena ujuma jõuab?