Elcoteqi juht: ainult palkade kärpimine ei päästa

Eestis räägitakse viimasel ajal palju konkurentsivõime suurendamisest palkade kärpimise kaudu. Mõnes sektoris on palgatõus tõepoolest olnud liiga kiire, kuid konkurentsivõime puudumise peapõhjused on mujal.

Konkurentsivõime johtub omamiskuludest (TCO – total cost of ownership) ja mu meelest võib seda kirjeldada kolme muutujaga võrrandina: kulubaas, kvaliteet (tooted, teenus, organisatsioonikultuur, kliendirahulolu jne) ja tootlikkus (vähem praaki, parem planeerimine, väärtust mittetootvate tootmisfunktsioonide likvideerimine jne).

Praegune avalik arutelu on põhiliselt keskendunud kulubaasi ühele osale – palkadele. Olen nõus, et kulubaasi kärpimine parandab omamiskulude tulemuslikkust, aga selle mõju on vaid lühiajaline ega ravi konkurentsivõimetu äri peapõhjust. Konkurentsivõimetu äriajamise peapõhjus on kvaliteet ja tootlikkus, ja ses osas on Eesti majandus maailmamajanduse tasemest kaugelt maas. Kui võtta aluseks ettevõtte üldine palgakulu, siis on Eesti Euroopa Liidu kontekstis vägagi konkurentsivõimeline. Selle peapõhjus on siiani olnud riigi järjekindel maksude alandamine. Minu arvamist mööda on väga tähtis jätkata samas stiilis, sest maksude alandamise peatamine annaks märku parendamisepüüde seiskumisest.

Juhul kui ettevõte püüab konkurentsiprobleeme parandada palkade kärpimise kaudu, unustades samal ajal pööramast tähelepanu tootlikkuse suurendamisele ja kvaliteedile, seisab ta peatselt silmitsi täpselt sama probleemiga. Palkade kärpimine võib paista lihtsaima võimalusena probleemide ületamiseks, aga ei ole tegelikkuses midagi sellist, mis annaks pikemas perspektiivis juurde ettevõtte konkurentsivõime parandamisele.

Mulle valmistab muret ka käimasoleva arutelu üldine vaimsus, et olukord, kus palgad on liiga palju tõusnud, tuleb lõpetada. Aga kes tõstis palku? Meie tõstsime – meie, ettevõtte juhtkond/juhid, ja see ei peaks nüüd juhtidele küll üllatusena tulema. Kui tekib olukord, kus palgatõus halvab ettevõtte konkurentsivõime, siis ainuvõimalik on juhtkonnal vaadata peeglisse ja küsida, miks ei suurendatud tootlikkust ega pööratud tähelepanu kvaliteedile.

Teisiti öeldes: ma olen nõus, et teatud ametipostil on palgatõusu külmutamine õigustatud, ent võitlus andekate inimeste (loe: nende, kes suudavad tõsta kvaliteeti ja luua lisaväärtust) värbamise pärast kestab ikka ja investeerima peab just sellesse. Minu arusaama järgi on ainus võimalus üldise olukorra parandamiseks rohkemate vahendite suunamine tootlikkuse suurendamisse ja konkurentide seatud kvaliteediootuste ületamisse. Tähtis on ka tunda oma ärikeskkonda: konkurente, klientide soove, tunda enda ja konkurentide nii tugevaid kui ka nõrku külgi. Ajad, mil ettevõtte juhtkond võis lubada enda konkurentsieelise tähelepanuta jätmist, on möödas.

Meeles tuleb pidada üht lihtsalt reeglit: kui me ei arene pidevalt paremuse poole, siis teevad seda meie konkurendid; peame hoolitsema vaid selle eest, et meie areng oleks (mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal maailmas asuvate) konkurentide omast kiirem.