Provints Riia ja Helsingi vahel?

Mulle meeldiks osaleda rahvusvahelistel üritustel ning vastu võtta turiste ja konverentsidelegaate, esindades Eestit kui Põhjamaade väravat, mitte kui endise idaploki postsovjetlikku riiki. Tähtis on, et Tallinn ei jääks vaid provintsiks maailmakuulsa konverentsikeskuse Helsingi ja "Baltikumi pealinna" Riia vahel.

Ühes turismiprofessionaalidele mõeldud ajakirjas ilmus hiljuti artikkel "New Europe`s golden trio celebrate their style", mille kohta autor ise kirjutab, et see on lugu kolmest pealinnast, mis on tundmatuseni muutunud pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Autor kiidab Tallinna vanalinna kui Euroopa üht kaunimat, 21. sajandi klaas- ja terastorne kui ambitsiooni saada rahvusvaheliseks ärikeskuseks.

Riia puhul kiidetakse juugendit, mainitakse NATO tippkohtumist ja nimetatakse kolmest kõige kosmopoliitsemaks oma üle 40 lennuühendusega. Vilniusest räägitakse kui suurimast ajaloolisest linnakeskusest Ida-Euroopas. Mainitakse Interpoli Euroopa kongressi toimumist ja Vilniust Euroopa kultuuripealinnana.

Ja siis, artikli lõpus öeldakse: "Näib, et see Balkani trio kasutab täielikult ära oma Euroopa Liidu staatust." "Balkani trio" on veel eraldi suures kirjas fotode vahele paigutatud. Võttis hetkeks tummaks küll. Pärast Eesti taasiseseisvumist tuli meil, reisikorraldajail pidevalt tõestada, et Eesti asub Balti mere ääres, sõda meil ei käi, sõitke meile julgesti, Balkan asub meist kaugel-kaugel. 21. sajandi esimese kümnendi lõpp paistab, oleme juba aastaid Euroopa Liidu täieõiguslik liige ja ikka teatakse meist häbematult vähe.

On tavaline, et väljaspool Eestit ilmunud Tallinna tutvustavail trükistel ilutseb esikaanel sibulakuplitega Nevski katedraal. Selge, et Eestit tuleks senisest palju agressiivsemalt turundada - Welcome to Estoniast on vähe. Esmalt peame endale selgeks tegema, kuhu tahame kuuluda. Rahvusvahelistel üritustel võetakse meid tihti kui postsovjette. Hiljutisel rahvusvahelisel konverentsil tutvustati mind kui "Lady from the Baltic rim country"...

Helsingi reklaamib end viimasel ajal jõuliselt Põhjamaade äripealinnana, samuti Põhjala disainipealinnana. Kui astume Helsingi sadamas laevalt, torkab silma renoveerimisel olev katte all maja, millele on kirjutatud "Selle maja projekteeris Alvar Aalto". Edasi kesklinna poole kõndides tulevad Iitala, Marimekko, Pentik, Annikki Karvinen - poed, mis hea, karge põhjamaise maitsega kujundatud. Muide Iittala hitt, kaunis laineline "Aalto" vaas, mis paljudel eestlastelgi kodus olemas, sai 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel grand prix`.

Ka meil olid Pariisi maailmanäitusel oma auhinnasaajad ja grand prix`d. Äkki annaks meilgi midagi kasutada, nostalgiavõtmes külalistele pakkuda. See, milliseid "brände" ja "disaini" meil sadama ümbruses müüakse, viib vähegi intelligentsema inimese masendusse. Aidakem oma tõeliselt maailmatasemega kunstnike ja disainerite loomingut turundada. Kasu on vastastikune ja Eesti mainele vajalik. Kui tahame siia kvaliteetturisti, peab talle peale kõrgetasemelise hotelli ka kvaliteetset lisaväärtust pakkuma.

Just seda ehedat eestimaist jääb puudu. Meil oli Lorup, Langebraun, ARS. On Baltika. "Ivo Nikkolot" ostavad siin meeleldi kõik Euroopa daamid. "Lotte" T-särgid on turistide seas kuum kaup. Kui ka Lottemaa saaksime, oleks meil lõpuks korralik rahvusvaheline teemapark ja tooks tuhandeid turiste.

Turismitoote kvaliteet väljendub kaubamärgis. Ka Eesti märk vajab selget asendi valikut, olgu see seotud riigi ajaloo, looduse või kuulsa persooniga. Konkurentsieelise tagab meile julgus ja oskus pakkuda vaid Eestile iseloomulikke tooteid ja teenuseid. Peame oskama eristuda, olema unikaalsed ja omanäolised, väärtustama oma ajalootraditsioone ja pärandit. Oleme osa globaliseeruvast maailmast, kus oskus Eestit hästi müüa pole häbiasi. Aga tehkem seda stiilselt ja väärikalt.