Elektrituru võtmeküsimused

Avanevad elektriturud, ELi kliimapoliitika muutused ja energiajulgeoleku olulisuse tõus mõjutavad ka Eesti energiapoliitilisi otsuseid järgneva 15 aasta jooksul. Pakun omalt poolt kaks esimest otsustuskohta.

Esimene küsimus: millised uued elektrijaamad ehitada? Milline peaks olema Eesti elektrivarustus aastal 2025? Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on elektrimajanduse arengukava tööversioonis pakkunud välja, et see oleks mitmekesine, keskkonnasõbralikum ja vähemõjutatav.

Eestis võiks selleks ajaks olla ligi 600 MW tuumajaam ja ligi 300 MW koostootmisjaamasid erinevatel kütustel, mis kataksid pideva elektrinõudluse. Nendega koos töötaks ka ligi 1000 MW põlevkivil ja hakkpuidul töötavaid keevkihtplokke Narvas, mille põletamisel eralduvaid CO2 heitmeid seotaks suures osas põlevkivituhaga. Lisaks sellele peaks olema ligi 800 MW tuulikuid ja neid tasakaalustavad võimsused. Suurt osa Eesti elektrist võiks uute ühenduste kaudu eksportida Põhjamaadesse ja Poola.

Mis sellise visiooni elluviimist takistab? Osa nendest jaamadest pole seni veel tehniliselt olemas, veel pole ka riiklikku otsust tuumajaama rajamiseks. Eesti tuuleenergia potentsiaali täielikuks rakendamiseks on vaja ehitada uusi ühendusi teiste liikmesriikidega. Need lahendused oleks võimalik ellu viia ajavahemikus 2015-2025.

On aga otsuseid, mida riigikogu saab juba praegu teha. Näiteks kahe uue 300 MW põlevkivil ja hakkpuidul töötava keevkihtkatla rajamine Narvas on varustuskindluse seisukohast ilmselgelt vajalik, kuid investorite silmis liiga suure riskiga äriprojekt. Samuti tuleb jätkata taastuvenergia, eriti tuuleenergia, projektide arendamist. Siit tulebki teine otsustuskoht.

Teine küsimus: kuidas tagada oluliste elektrijaamade ehitamine? Avatud elektriturgudel ehitavad jaamasid ettevõtjad sõltuvalt majanduslikust huvist. Et riigi huvidest lähtuvad uued elektrijaamad tekiksid, peab riik uusi investeeringuid toetama.

Tegemist on aastas sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvate toetustega. Praegu toetatakse taastuvelektri tootjaid ning elektri- ja soojuse koostootjaid.

Uue põlevkivil ja puidul töötava keevkihtploki ehitamine on üks investeeringutest, mida avatud turu tingimustes ettevõtted ise ei teeks, kuid Eesti riigi pika-ajalise varustuskindluse huvides on see vajalik ja riik peab investoreid toetama. Eesti riigil on ainulaadne võimalus toetada uute elektritootmise investeeringute tegemist 2013. aastal käivituva ELi heitmekvoodi oksjonite tulude abil, mille abil võib laekuda Eesti riigile miljardeid kroone aastas.

Mida väiksemad on Eesti elektritootmise CO2 heitmed, seda rohkem saab riik müüa oma heitmekvooti teiste riikide ettevõtetele ning kasutada oksjonitulusid oma elektrivarustuse parandamisel. Riigikogu peab fikseerima, et nende tulude abil tuleb prioriteedina toetada energiavarustuse küsimuste lahendamist.

Sisuliselt võib Eesti elektritootmise strateegia jagada kahte ossa. Lähema viie aasta jooksul tuleb investeerida uue Narva keevkihtploki ehitusse, vanadele plokkidele puhastusseadmete paigaldamisse ning taastuvenergia projektide arendamisse.

Et ellu viia pikaajaline visioon, tuleb lähiaastatel tegeleda põlevkiviõli rafineerimise kompleksi rajamisega, tuumajaama seadusandluse loomisega ja uute elektriühenduste arendamisega.

Need projektid saab ellu viia 5-15 aasta jooksul. Kõik need arendused nõuavad riigilt ka rahalist toetust.