Märksõna: kokkuhoid

Käesolev Dilemma on veidi majanduslanguse eri, sest see teema on praegu õhus. Kuidas vähenenud sissetulekuga toime tulla, kuidas koondamise järel käituda, kas majanduslanguse keerises säästa või majandust turgutada püüdes hoopis rohkem kulutada?

Ringi vaadates tundub, et olukord praegu veel väga hull ei ole. Pigem ollakse nagu tormi ootel veidi kõhevil. Reisiks või remondiks kogutud raha jäetakse tallele, juhuks kui töökoht kaob või tellimused vähenevad. Üks töökaaslane loobus hiljuti autosõidust, lihtsalt igaks juhuks, kuigi midagi hullu tema rahalise seisuga veel lahti pole. Töö kaotanute peredes on teisel abikaasadest töökoht veel alles ja lahkumishüvitisest jätkub pangalaenu maksmiseks mitmeks kuuks.

Paaril viimasel aastal kogutud varudest pangas, riidekapis ja keldris loodetavasti piisab, et talv üle elada. Kui järgmisel suvel olukord paremuse poole ei nihku, läheb asi kriitilisemaks. Aga seni võime majanduslangusesse suhtuda veel vapra ootusärevusega, nagu metsa ellujäämiskoolitusele minnes. Teadmisega, et nädala pärast saab koju sooja voodisse ja külmutuskapi kallale tagasi.

Kas või rollimängu mõttes on praegu õige hetk endalt küsida, kui vähesega ma tegelikult toime tuleksin? Selle üle arutlevad käesolevas ajakirjas lk 38 kolm edukat naist. Tuleb välja, et kokkuhoiumeetodid on lihtsad ja kõigile ühtmoodi kehtivad: ka toidupoes tuleb hindu vaadata ja asju osta ainult siis, kui neid on vaja, mitte sellepärast, et meeldib. Need asjad, millest loobutakse viimases järjekorras, on jälle pigem erinevad ja isiklikud. Kes ei kujuta oma elu ette reisimise, kes hobideta, kes peab esmatähtsaks laste vajaduste rahuldamist.

Kaalusin oma suuremaid kuluartikleid ja jõudsin järeldusele, et praegu on auto asi, millest oleks väga raske loobuda. Kõige suurem luksus minu meelest on aeg ja seda hoiab auto mul iga päev tööl käies vähemalt 1,5 tundi kokku.

Kõvasti arenguruumi on toidu ostmisel. Peaks tegema mitme päeva menüü ette valmis ja käima ostunimekirjaga kaks korda nädalas poes. Hoiaks kokku nii raha juhuostude pealt kui ka aega igapäevase poeskäimise arvel.

Küll aga hõikan ilma suurema kahetsuseta avalikult välja lubaduse, et ei osta enne järgmist sügist ühtki hilpu! Rõivatootjate lohutuseks luban veel, et kannan iga kuu teatud summa oma säästukontole, ja kui aasta pärast on majandusprognoos ilusam, ostan korraga terve uue garderoobi. Lisaks rahale hoian jällegi kokku ka ostukeskustes kuluva aja.

Aeg ja raha ongi omavahel just nagu pöördvõrdelises seoses. Mida rohkem on kellelgi raha, seda vähem kipub tal olema aega. Palju meil neid rantjeesid siis ikka on. Palju raha kulub aga jällegi aja kokkuhoiule, nii nagu mina ostan oma autoliisinguga endale tegelikult aega. Nii et töö kaotanutele võib tõesti lohutuseks öelda, et kuna teil on nüüd rohkem aega, ei pea te kulutama raha selle ostmiseks.

Üks kolleeg kirjutas hiljuti, et praegu on paras aeg küsida tööandjalt pool aastat palgata puhkust ja minna ümbermaailmareisile. Majanduskriisid on ka ületootmise tagajärg. Püüame siis mingi aja vähem toota ja ühtlasi ka vähem tarbida, et olukord normaliseeruks. Nii et kellel võimalik, kasutage rasket aega tõesti millekski muuks kui uute mittevajalike asjade tootmiseks ja ostmiseks. Näiteks enesesse vaatamiseks ja järele mõtlemiseks, mida te elult tegelikult tahate. Seda ei soovita ainult mina, vaid ka meie oma eneseabiguru Peep Vain oma uues raamatus ja mitu inimest käesolevas ajakirjas.