Kommentaar: jama sõelub terad sõkaldest

Island saabus Eestisse. Nädalavahetusel kustutas SEB üle 3000 ettevõtte ja eraisiku kontolt iga kaheksanda krooni, kuna oli investeerinud Islandi pankade võlakirjadesse. Kustutas nende kontolt, kel juhtusid reedel õhtul olema SEB Likviidsusfondi osakuid. 3000 firma, organisatsiooni ja eraisiku kontolt kadus 200 miljonit krooni, sest pank hindas varad alla ja jättis riski kliendi kanda.

Iseenesest olukorras, kus kõigi fondide väärtus kukub, polekski see tähelepanuväärne, kui poleks ühte aga. Ühte suurt aga. Nimelt müüs SEB seda fondi kui alternatiivi hoiusele, toonitades nullriski, täpsemalt, rääkimata midagi riskidest. Räägiti 100 kroonise fondiosaku garanteerimisest. Sellesama osaku, mis nüüd maksab 87 krooni. Isegi Eesti Panga nõukogu eksesimees, kes sinna oli raha pannud, avaldas eile hämmastust. Tallinna linn ähvardab koguni raha SEB pangast välja viia.

Tänases Äripäevas teatab Trigon, et peatab 250 miljoni kroonise mahuga Uus-Euroopa väikeettevõtete fondi osakute tagasivõtmise kuuks ajaks. Pannes klientide raha sisuliselt moratooriumi alla. Viimases kuuülevaates kirjutab Trigon „Kuigi aktsiahinnad on tugevalt kukkunud, on meie investeeringutega seotud ettevõtted keskmiselt jätkuvalt heas seisus omades konkurentidest tunduvalt vähem laene, tugevamaid bilansse, paremat rahavoogu ja suuremaid turuosasid.“ Tõsi, turgudel on loetud nädalatega nii drastilised muutused aset leidnud, et siis võis info ka õige olla. Ja samuti tuleb tunnustada, et Trigon selle seaduses investorite kaitseks ette nähtud sammu astus ja avalikult teatas. Kuuldavasti on teisigi Eesti turul tegutsevaid fonde väljamakseid peatanud (ja pole sellest avalikult teatanud), kuid see ajastus, vaid päev pärast SEB Likviidsusfondi...ütleme, polnud just kõige parem.

Ma kardan, et fondidega Eestis hetkel toimuv toob inimeste ja ettevõtete lahkumislaine sealt. Välja arvatud siis miinuses pensionifondidest, kust õnneks või kahjuks välja tulla ei saa. See omakorda võib tähendada veel rea investeerimisfondide väljamaksete peatamise, sest nende investeeringud on varades, mis pole piisavalt likviidsed ja mille müümine tähendaks väga suuri kaotusi.

Kõik taandub usaldusele. Jutt on sellestsamast usaldusest, mida just praegu on igal pangal ja fondil ülihädasti vaja. Jutt on klientidele riskide teavitamisest ajal, mil sa ise tead juba hästi, et tõsised kaotused on käes.

Sama nagu pensionikindlustuse reklaamimisega, kus pangad presenteerivad meile rannaliival palmide all peesitavaid vanainimesi. Rääkimata riskidest. Või lihtsatest asjadest nagu näiteks II pensionisamba riigi poolsest 4%lisest sissemaksest, mis tegelikult tuleb inimese I samba arvelt.

Kui Äripäev kevadel kirjutas rämpsvõlakirjadest ja rämpsaktsiatest, mida meie fondid täis on, tundus see mõnele veel kauge ja teoreetiline. Nüüd enam mitte. Nüüd on tuhanded investorid õigusega mures.

Nagu on õigusega mures maksumaksjad, kes jälgivad Riigikogus järgmise aasta riigieelarve arutelu, millele said erakonnad tänaseni parandusettepanekuid esitada. Samal ajal teavad kõik, et nende mõnede kümnete või isegi sadade miljonite ümberjagamine riigikogu saalis on pelk mäng paberil, sest kuni 10 miljardile kulutatavale kroonile puudub kate.

Ja samal ajal räägib rahandusminister, et I kvartalis hakatakse tegelema eelarve restruktureerimisega. Minu meelest tuleks koalitsioonil kohe alustada süsteemsete reformidega. Milleks venitada veel mitmeid kuid? Mis usaldust see riigieelarve, kui ta praegusel kujul vastu võetakse, kodanikes tekitab? Mis usaldust selline tegutsemine Riigikogu vastu tekitab?

Ka pangad ja fondid peaksid praegu tõele näkku vaatama ning oma klientidele, kes neile raha usaldanud, seisu lahti rääkima. Koos lahendustega, mida igal konkreetsel juhul vastu võetakse. Lahendus ei ole kindlasti vaikimine ja toote edasimüümine seniste hüüdlausetega kuni seis on nii hull, et tuleb investeeringuid maha kirjutama hakata või lausa klientide raha külmutada. Kõik on usalduse küsimus. Kuna enamast