Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi

See, et USAs valiti uueks presidendiks noor mustanahaline demokraat Barack Obama, polnud mingi üllatus. Tõeline rebimine käis varem, kui mööda riiki möllas ringi demokraatliku partei sisemine valimisvõitlus. See oli nii äge, et jättis mulje, nagu olekski juba tegemist tõeliste valimistega. Konkureeriv vabariiklaste seltskond selgitas oma esimese mehe aga kiiresti ja suurema kärata välja. Ja tagatipuks sättisid nad noorele särtsakale iPodi-presidendikandidaadile vastu sellise vana kännu. Siin ei saanudki asi teisiti minna, kui et vaekauss vajus kolksti demokraatide kasuks.

Obama on tekitanud nüüd üle maailma rõõmsat erutust. Oodatakse, et hakkavad puhuma uued tuuled, kõik muutub paremaks, majandus kerkib nagu fööniks tuhast ning inimesed üle maailma elavad õnnes ja sõpruses. Sellised ülespuhutud lootused võivad kergesti puruneda. On oht, mõnda aega Valges Majas veetes saab tumedaverelisest lootusest tavaline valge Ameerika mees ehk tõepoolest, vahet pole, kes neil seal pukis istub. Selles mõttes pole Obamal kerge alustada ja mina hoian pöialt, et ära ei vajuks. Muidu läheb tal nii nagu viimasel Prantsuse justiitsministril, kes on naissoost ja islamiusku, kuid on nüüd osutunud edevaks ja saamatuks tegelaseks ehk on muutunud tavaliseks eurooplaseks.

Mida Eestile tähendab uus USA president? Ma arvan, et oluliselt siiski ei midagi uut. Vaevalt, et see meie elu siin pea peale pöörab, nagu mõni poliitik ehk loodab.

Oma tervituse uuele USA presidendile saatis ka Venemaa president Dmitri Medvedev, sest teatas kohe, et paneb Kaliningradi oblastisse oma raketid püsti, ning süüdistas Ameerika Ühendriike kõikides maailma majandushädades. Ikka on teised süüdi. Kuid Eestist valis Medvedev välja ühe Tõrva ettevõtja, kelle kutsus Kremlisse, et anda üle tänukiri tubli töö eest.

Kui muidu räägitakse kogu aeg, kuidas pangad oma klientidel naha üle kõrvade tõmbavad ja oma riske neile kaela suruvad, sest käituvad nagu külmad kalkuleerivad rahamasinad, siis paar päeva tagasi tuli uudis, et asi ei pruugi nii hull olla. Üks SEB klient kurtis, et ei saanud pangast 10 000kroonist laenu seetõttu, et oli oma kodulaenu viinud üle teise panka. See näitab, et ka pealtnäha tuimal pangal on tunded, ta võib solvuda, olla vihane ja maksta kätte. Ja ei maksa pangal pugeda jälle mingite külmade rehkenduste taha, las tunded jäävad.

Talv hiilib lähemale ja mõnedki autod krõbistavad juba naastrehvidega ringi. Seni on see veel lubatud, kuigi Tallinna linn tahab sellise lõbu keelata, seades eeskujuks Leedu, kus on juba seda teed mindud.

Kas olete selle kuu küttearve juba kätte saanud? Mina veel pole, kuid ootan hirmuga. Toasooja hind ähvardab seekord ohtlikult kõrgele ronida ja ega jäägi muud loota, kui et akadeemik Endel Lippmaa eksib ning kliima soojenemine on meeldiv tõsiasi. Aga kui keerab tänavu külmakraadid krõbedaks, eks siis ole kevadel näha, kes on vastu pidanud. Vanal hallil ajal arvestatigi eluiga selle järgi, kui mitu talve on keegi üle elanud.