Kommentaar: mida teha töötajatega?

Vastus on - iseloomust. Iseloomu kujundamine on ettevalmistus rasketeks aegadeks. Iseloomul on suur osa inimese karjääris: võib teha suurepärase sähvatuse, jõuda korraks kõrgele kohale või avalikkuse huviorbiiti, kuid edasine käik sõltub juba vajalike iseloomuomaduste olemasolust.

Sama käib ka ettevõtete kohta. Igal ettevõttel on oma nägu (imidž), oma väljakujunenud käitumisviis (organisatsioonikultuur). Mõne ettevõtte kohta öeldakse: ega sealt midagi muud loota polnudki. Teise kohta on teada, et seal lahendatakse kõik probleemid ilusasti ära, seega pole töötajatel ja klientidel ka vaja midagi karta.

Eesti majanduses pole nii suurt seisakut ja tagasilanguse kartust varem olnud. Seega puudub ka ettevõtetel ettekujutus ja kogemus, mida nüüd tegema peaks. Kuna nii palju töötajaid pole enam vaja, tundub kõige esimese lahendusena parim katsuda neist töötajatest võimalikult odavalt lahti saada: hakata minevikus tehtud vigu otsima, panna töötajatele süüks juhtkonna heakskiidul rakendatud praktikaid (aga käskkirja ju selle kohta pole, suulisi kokkuleppeid enam ei mäletata, jne). Ja sundida neid siis lahkumisavaldusi kirjutama, et süüdistustest pääseda.

Teada tõde on, et kui inimene leiab, et temaga on ebaõiglaselt käitutud, räägib ta sellest nii paljudele, kui jõuab. Või kui ei räägi, on soovimatus sellest firmast edaspidi üldse rääkida vahel kõnekamgi.

Tekib küsimus, kuidas kavatseb see ettevõte toime tulla, kui majandustegevus jälle hoogustub? Kust leiab töötajad, kust kliendid? Inimesi on töölt vabastada võimalik ka seadusi järgides, nende varasemat panust meenutades ja häid soove kaasa andes. Inimesed saavad ju aru, kui tööd ei ole. Samas on selliselt vabastatud töötajat alati võimalik tagasi kutsuda, kui olud paranevad ja ei kulu aega ja raha uute töötajate värbamisele, valikule, väljaõppele.

Hea juht näeb kaugemale, ka mägede ja orgude taha.